Sajanditetagune pingekolle, mis viinud uue sõjani Armeenia ja Aserbaidžaani vahel

Mägi-Karabahh on termin, mis pärineb tegelikult alles 20. sajandist. Ajaloolise nimega Artsahh oli aga üks provintsidest toonases Armeenia kuningriigis juba hiljemalt teisest sajandist enne meie ajaarvamist. Seal oli ilmselt olemas ka armeenlaste-eelne põlisrahvastik, mis nähtavasti sulandus armeenlaste sekka, aga rahvusest nimega aserbaidžaanlased saab alles rääkima hakata paartuhat aastat hiljem.

Võimalik, et nime Artsahh sai provints Armeenia kuninga Artašes I järgi, kes Pärsia Seleukiide tõrjudes ja Roomaga sidemeid luues suutis rajada tugeva Armeenia kuningriigi. See ulatus oma hiilgeajal teatavasti Kaspia merest Vahemereni, alistades suure osa tänasest Türgist, Iraanist, Liibanonist, Süüriast ja Iraagist, enamiku tänasest Aserbaidžaanist ja osa ka tänasest Gruusiast.

Ka Artsahh tuli paratamatult muuta tugevalt kindlustatud piirkonnaks, et Armeenia võimu selle aladel hoida, kuulsamaid kindlusi seal oli 1. sajandil e.m.a. rajatud kohalik Tigranakert, mille varemed avastati alles 2005. aastal.

Kuid kuningas Tigrani nime kandvaid linnuseid oli riigis mitu.

Paraku langes Artsahh neljanda sajandi lõpus tänase Aserbaidžaani aladel asunud ja pärslastest sõltuva Albaania riigi võimu alla. Ka Kaukaasia Albaaniasse levis ristiusk, kuid meie ajaarvamise seitsmendal sajandil, ühes Pärsia langemisega, sattus see ala araablaste Kalifaadi võimu alla.

Algas usulise tagakiusamise ja vägivaldsete ümberkorralduste ajajärk, mille armeenlased siiski tugevate kannatustega üle elasid, juba 9. sajandil tekkis tänase Mägi-Karabahhi aladel armeenlaste valitsetav Hatšeni vürstiriik, 11. sajandist juba Artsahhi kuningriik, mis suutis kesta kuni mongolite kallaletungini 13. sajandil. Vahele jäi ka türklaste sissetung naaberaladele Kaspia kaldal, mille tulemusel kujunes hiljem välja tänane türgikeelne aserbaidžaanlaste rahvus.

Karabahh või Gharabagh kujunes piirkonna nimeks just 13. sajandil, kui võõrvõimud (esmalt mongolite Ilkhanaat, hiljem türklaste Kara Koyunlu ja Ak Koyunlu riigid) hakkasid seniseid Armeenia alasid oma tahtmise järgi ümber korraldama. 15. sajandiks oli Artsahhi aladel välja kujunenud viis enam-vähem iseseisvat vürstiriiki, mis, arvestades sellega, et terve Armeenia oli sel ajal suurtes segadustes, pidasid ennast Armeenia iseseisvuse viimasteks kantsideks.

16. sajandi alguses langes pea kogu Taga-Kaukaasia jälle pärslaste, antud juhul Safaviidide riigi võimu alla. 1750. aastaks kujunes välja pooliseseisev türklaste Karabahhi khaaniriik tänaste Artsahhi ja Lõuna-Armeenia aladel. Ja see omakorda likvideeriti Venemaa invasiooni tulemusel aastaks 1822. Karabahhi khaaniriik piirnes edelas Nahhitševani khaaniriigi, loodes Jerevani khaaniriigi, põhjas ja läänes aga Gandža, Sheki, Širvani ja Talõši khaaaniriikidega, mis kõik langesid järjest Venemaa võimu alla.

Kaukaasia on sajandite jooksul näinud nii palju ümberrahvastamisi, küüditamisi, sundislamiseerimist, rahvaste segunemist ja omavahelisi konflikte, et piiride tõmbamine seal 20. sajandi alguses osutus tõeliseks katsumuseks. Esialgu sündiski 1918. aastal ühine Taga-Kaukaasia föderatsioon, aga juba kolm kuud hiljem oli selge, et Gruusia, Armeenia ja uue riigina maailmakaardile astunud Aserbaidžaan läksid lõplikult oma teed.

Ja piiride tõmbamisest puhkesid kohe sõjad. Gruusia vallutas osa armeeniakeelseid alasid endale, nõudes ka suuri alasid Aserbaidžaanist ja Türgist. Armeenia kavandas üldse suuremat riiki, mis oleks võtnud endale paraja lahmaka täna Türgile kuuluvaid alasid, aga ka tänase Nahhitševani ja praktiliselt kogu Karabahhi alasid. Ja Aserbaidžaan nägi ette kogu Karabahhi ja Nahhitševani, nagu ka tüki Dagestanist endaga liitmist.

Puhkes ka esimene Armeenia-Aserbaidžaani sõda, 1918-1920, millesse tõmmati ka Osmanite riik, Suurbritannia ja Venemaa ja sõda lõppeski Vene Punaarmee võiduga. Varasema Karabahhi khaaniriigi pealinnas Şuşas korraldasid aserbaidžaanlased 1920. aasta märtsis veresauna, kus praktiliselt kõik armeenlastest linnaosad maatasa lõhuti ja kuni 30 000 inimest mõrvati.

Sama veriseid arveteklaarimisi armeenlaste ja aserbaidžaanlaste vahel oli nähtud juba ka aastail 1905-1907 ja 1918-1919, ning vaid totalitaarse korra kehtestamine pärast seda kui Punaarmee kogu Taga-Kaukaasia okupeeris 1920-1921, suutis pinged vormiliselt ära peita.

Kuid 1988. aasta Sumgaidi veresaun (kui Aserbaidžaanis hakati tapma armeenlasi) lõi vanad haavad jälle lahti. Stalini 1923. aastal loodud Mägi-Karabahhi autonoomne oblast, mille rahvastik oli valdavas enamuses armeenlased, kujunes 1988. aasta lõpuks ka kogu Armeenia iseseisvusliikumise tuumikuks. Ekspresident Levin Ter-Petrosjan juhtis toona Karabahhi komiteed Armeenias, Armeenia eelmine president Robert Kotšarjan ja praegune president Serž Sargsjan on mõlemad tulnud Mägi-Karabahhi võimuladvikust.

Just sealsed väed olid ka pearollis, kui nad 1991. aastal Artsahhi jälle iseseisvaks kuulutasid, piirkonda Armeeniast lahutavad alad aserbaidžaanlastest puhtaks pühkisid ja 1994. aastal kehtestatud vaherahust alates sisuliselt Armeeniaga ühendasid. Armeenia, täpsemini küll kohapeal välja kuulutatud Mägi-Karabahhi ehk Artsahhi vabariigi (ise 4400 km²) relvajõudude kontrolli all on ligemale 17 000 ruutkilomeetrit. Suur osa sellest alast on alates 1990. aastatest küll inimtühi varemeteväli.

ÜRO loeb Mägi-Karabahhi endiselt Aserbaidžaani koosseisu kuuluvaks, sealt ja seda piirkonda Armeeniast lahutanud aladelt on põgenenud enam kui 700 000 inimest ja Aserbaidžaan on vaid oodanud võimalust sõjast revanši võtta. See külmutatud konflikt on hoidnud jääs Armeenia ja Türgi vahelisi suhteid, samas kui Armeenia on olnud sunnitud otsima sõpru vaid Iraanist ja Venemaalt.

Majanduslikult on Aserbaidžaan selgelt paremal järjel, kaitsekulutustelt ületab Armeeniat juba kolme-neljakordselt. Relvi on Aserbaidžaanile müünud Türgi, Iisrael ja eriti Venemaa, samas, kuigi Aserbaidžaan teeb ka koostööd NATO-ga, USA neile relvi müüa ei saa.

Armeenia peamine liitlane ja relvastaja on Venemaa, head suhted on neil ka Kreekaga ja isegi USA on sellele riigile piiratud mahus sõjalist abi andnud. Mägi-Karabahhi vabariigi kaitsejõududes on eraldi veel kuni 25 000 meest, kusjuures eelmise sõja pärandina on neil ka ligemale 400 tanki, arvukalt muud soomustehnikat, isegi lennuvahendeid, kuigi ilmselt mitukümmend aastat ajast maha jäänud. Nii nagu ka 1991-1994 peetud sõjas, Armeenia kui riik selles ei osale, vormiliselt sõdivad omavahel Artsahhi Vabariik ja Aserbaidžaan.