VIDEO: Nõukogude spioon Kim Philby Ida-Saksa luurajatele: meie töö ongi aeg-ajalt käte määrimine

BBC avaldas seni nägemata video Suurbritannia ühest kurikuulsamast spioonist Kim Philbyst, milles viimane annab 1981. aastal salajase loengu oma karjäärist Nõukogude agendina Ida-Saksa riikliku julgeoleku ministeeriumi (Stasi) töötajatele.

„Dear Comrades,“ („Kallid seltsimehed“) alustab Philby laitmatus kõrgklassi inglise keeles oma reetmise meistriklassi Ida-Saksa spioonide valitud publikule, vahendab BBC News.

Philby tunnine loeng on säilinud videolindil, mida pole avalikkusele seni näidatud.

BBC sai selle enda valdusse Stasi ametlikust arhiivist Berliinis.

Pärast Stasi spioonijuhi Markus Wolfi tutvustust läheb Philby kangelasele kohase vastuvõtu saatel kõnepulti.

„Ma pean teid hoiatama, et ma ei ole avalik kõneleja,“ ütleb Philby. „Ma olen veetnud enamiku oma elust püüdes igasugust avalikkust vältida.“

Philby ütleb enda kohta, et ta sündis Briti Impeeriumi valitsevasse klassi, ning selgitab, kuidas teda Cambridge’is esimest korda kommunismi poole tõmbama hakkas.

Ta räägib üksikasjalikult värbamisest Nõukogude luureteenistuse poolt pärast naasmist Austriast, kus ta töötas aktivistidega.

Kõige üllatavam värbamise juures oli Philby sõnul see, et see toimus vaatamata sellele, et tal ei olnud tol hetkel õiget tööd ega väljavaateid seda saada.

„See oli oma olemuselt kaugele ulatuv projekt. Mingeid koheseid tulemusi ei oodatud ega oldaks saadud oodata,“ ütleb Philby.

Philby sõnul andis Nõukogude kontakt värbamisel teada, mida temalt oodatakse.

„Mulle tehti suurepäraselt selgeks, et Moskva keskuse silmis on parim sihtmärk Briti salateenistus,“ ütleb Philby.

Philby räägib, kuidas ta püüdis aastaid end üles töötada. Ta pöördus ajakirjandusse, töötades ajalehes The Times ja kajastades Hispaania kodusõda, lõi kontakte võimuringkondades ning Teise maailmasõja ajal vihjas, et tahaks töötada valitsuse heaks.

Lõpuks kutsuti ta vestlusele ja võeti tööle Briti salateenistusse (Secret Intelligence Service – SIS), mida nimetatakse rahvakeeli MI6-ks.

Siis räägib Philby, kui lihtne oli SIS-ilt saladusi varastada.

Philby sõnul sõbrunes ta lihtsalt arhivaaridega, käies 2-3 korda nädalas nendega dringil.

See võimaldas Philbyl ligi pääseda toimikutele, mis ei olnud tema tööga kuidagi seotud. Philby sõnul polnud SIS-is dokumentide käsitlemisel mingit distsipliini.

„Igal õhtul lahkusin ma kontorist suure portfelliga, mis oli täis raporteid, mille ma olin ise kirjutanud, toimikuid ja tegelikke dokumente arhiivist,“ räägib Philby. „Mul oli tavaks anda need õhtul üle oma Nõukogude kontaktile. Järgmisel hommikul sain ma toimikud tagasi, nende sisu oli fotografeeritud, ning järgmisel hommikul vara panin ma need tagasi oma kohale. Seda tegin ma regulaarselt aastast aastasse.“

Nõukogude agent Philby määrati MI6 Nõukogude luurele vastu tegutseva sektsiooni meheks number kaks. Tema KGB spioonijuht andis talle seepeale ülesande saada sektsiooni ülemaks, kõrvaldades ülemuse Felix Cowgilli.

„Ma ütlesin: „Kas te teete ettepaneku, et ma ta maha laseksin või midagi?““ meenutab Philby.

Selle asemel kästi tal kasutada bürokraatlikku intriigi.

„Niisiis asusin ma tegelema oma šefi kõrvaldamise asjaga. Te ei peaks seda kuulama,“ heidab Philby nalja ja Ida-Saksa luurajad irvitavad.

„See oli väga räpane lugu – aga lõpuks tähendabki meie töö aeg-ajalt käte mustaks tegemist, aga me teeme seda eesmärgil, mis ei ole kuidagi räpane,“ seletab Philby. „Ma pean tunnistab, et see oli kõige jultunum intriig mehe vastu, kes mulle üsna meeldis ja keda ma imetlesin, aga juhised kehtisid ja miski, mida ma oleksin saanud teha, poleks neid muutnud.“

Philby sõnul oli kaks põhjust, miks ta oma tegevusega nii kaua vahele ei jäänud.

Esimene oli Briti klassisüsteem, mis ei pidanud mõeldavaks, et üks nende hulgast oleks reetur.

Teine oli see, et nii paljudel MI6-s oli nii palju kaotada, kui oleks tõestatud, et ta on spioon.

Philby ei lahkunud MI6-st, kuid temast sai agenti Liibanoni pealinnas Beirutis, kus ta tegutses ajakirjaniku kattevarju all.

Philby lõpetab oma jutu ametliku osa Beirutist põgenemise kirjeldusega.

Philby vastab ka Stasi töötajate küsimustele ja lõpetab nõuandega, mis on tema sõnul teda hästi teeninud: ära kunagi üles tunnista.

„Kui nad seavad su silmitsi dokumendiga, millel on su enda käekiri, siis on see võltsing – lihtsalt eita kõike… Nad küsitlesid mind, et närve murda. Ja kõik, mida ma pidin tegelikult tegema, oli mitte närvi minna. Niisiis on minu nõuanne teile, et te ütleksite oma agentidele, et nad kunagi üles ei tunnistaks.“

Philby suri Moskvas 1988. aastal vahetult enne kommunistliku ideaali kokkuvarisemist, mida ta oli kogu elu teeninud.