Mis tegelikult juhtub, kui inimene püssikuuliga pihta saab (ja mida ette võtta)
Suurem osa sellest, mida me tulirelva-vigastuste kohta teame, pärineb filmidest ja telesaadetest.
Mõned neist võivad olla hariduslikud, nagu "Müüdimurdjate” ballistilised katsed. Paljud ekraanil kujutatud tulistamisstseenid on aga pigem elava kujutlusvõime vili, mis kipub moonutama arusaamist sellest, mida kuulid inimkehaga teha võivad ja mida mitte.
Saatuslik verekaotus on pärast kuulitabamust esimene ennetatav surma põhjus. Organismi arteriaalse võrgustiku vigastamisega kaasneb enamasti kiire ohter verejooks, mis võib juba paari minuti jooksul tuua kaasa pöördumatuid kahjustusi.
Sellised arterid leiduvad muu hulgas näiteks inimesel käsivartes, kubemes ja kummagi rangluu all.
Inimkeha oskab end kiire verekaotuse eest teatud määral kaitsta. Veresoonkond suunab vere jäsemetest keskkehasse, et elutähtsaid organeid töökorras hoida, kuid sellest on abi vaid juhul, kui haav kohe pärast tekkimist suletakse.
Äkkamputatsioonide puhul tõmbuvad haava ümbritsevad lihased muljetavaldava kiirusega pingule.
Jäseme täielik amputatsioon ei näe välja nagu “Kill Billi” stiilis tuletõrjehüdrandi-avarii — pärast jäseme eemaldamist võib mööduda mitmeid minuteid või isegi tunde enne, kui tõsine verejooks algab.
Rindemeedikutele meenutatakse väljaõppe käigus korduvalt juhtumeid, mil selle tõttu, et nende kolleegid polnud “puhtaid” amputatsioone märganud ja sidunud, voolasid haavatasaanud patsiendid teel järgmise astme meditsiiniteenistusse ootamatult verest tühjaks.
Teise nurga alt
Läbivate kuulihaavadega ja kuulide põhjustatud koekahjustustega on veidi teised lood. Nimelt võivad need artereid ja suuri veene läbi lõigata ilma, et lihaskond seda märkaks ja verejooksu takistamisega reageerida saaks.
Kuulitabamuse puhul sõltub kõik tabamuskohast ja läbistustrajektoorist — mis omakorda sõltuvad suuresti juhusest.
Lasud jäsemete pihta, et tekitada “lihahaavu” on kinotööstuse loodud müüt; tegelikkuses ei õpetata nende sooritamist ei politsenikele ega ka sõduritele.
Veel on oluline meeles pidada, et ka arvukate kuulihaavade tekitamine keskkehasse ei garanteeri ei ohvri surma ega isegi võitlusvõimetuks muutumist.
“Kuule juhiks nagu võluvägi. Nende puhul ei saa milleski kindel olla. Kuulid põrkavad ja lähevad rikošetti, pärast naha läbistamist nende liikumisvektorid muutuvad,” rääkis Johns Hopkinsi ülikooli erakorralise meditsiini osakonna arst ja rahvusvahelise meditsiinistipendiumi laureaat Arun Nair.
Esmaabi
Mida tulirelva-haavadega kohtudes meeles pidada? Esimese asjana tuleks peatada verejooks. Tursed ja ihuvärvuse muutumine on märgid verejooksust, mida igaüks oskab ära tunda.
USA osalusega sõjalisi konflikte uurinud teadlaste kinnitusel on ennetatava surma põhjuseks üheksal juhul kümnest pidurdamatu verejooks. Verejooksu saab piirata kätega surudes või soonesulguri ehk žgutiga, mis tuleb kinnitada jäsemele haavast kõrgemale.
Tuleb tunnistada, et palju muud esmaabi korras ära teha ei saagi. Väikese osa surmadest sõjatandril põhjustab traumaatiline õhkrind ehk pneumotooraks (ingl collapsed lung).
Kopsudes ei ole lihaseid. Need paisuvad tänu negatiivsele õhurõhule rinnaõõnes, mis tähendab, et igasugune augustumine on kurjast. Augu tekkimisel tuleks õhu rinnaõõnde sattumise välistamiseks kasutada mingisugust sulgevat sidet, nt kleeplinti, kilet või spetsiaalset ventiiliga rindkereplaastrit.
Muretsemiseks annavad põhjust kõik haavad kaela ja naba vahelises piirkonnas. Pneumotooraksi diagnoosimine ja esmaabi korras ravitsemine on võimalik, kuid nõuab vastavat väljaõpet ja erivarustust.
Igasuguste meditsiiniliste hädaolukordade puhul on aeg kriitilise tähtsusega ja loomulikult tuleks teha kõik, et haavatud võimalikult kiiresti haiglasse toimetataks. Kuid ellujäämine võib siiski sõltuda ka esimese kõrvalseisja reageerimiskiirusest.
