Tulnukas merepõuest: „tiivuline“ rohesilmne elukas jahmatas kalureid
Pole saladus, et paljud kalad näevad pentsikud välja, kuid Nova Scotia vetest hiljuti leitud salapärase rohesilmse kala välimus on suisa ebamaine. Umbes meetripikkusel kalal on pikk terav nina, pikk peenike saba ja kaks esiletungivat uime, mis meenutavad linnutiibu.
Scott Tanner silmas veidrat elukat 42 päeva pikkuse kalapüügiretke 30. päeval. „Me kõik nentisime, et on alles veider kala, sellist pole küll varem näinud,“ meenutab Nova Scotia kalamees Tanner väljaandele Live Science.
Kalurid ei püüdnud kala kinni meelega; too sattus juhuslikult nende meriahvena- ja tursapüügiks välja lastud võrkudesse, märkis Tanner. Kui Tanner kala nägi ja pildistas, püsis too liikumatuna; seejärel viskas kalapüügilaeva konveierlint ebamaise saagi tagasi ookeanivoogudesse.
Retkelt koju tagasi jõudnud, asus Tanner kala kohta internetist teavet otsima. Paistis, et tegemist on ahaskoon-harriotiga, keda inglise keeles ka „noaninaliseks kimääriks“ (knifenose chimaera) nimetatakse. Tanner laadis fotod Facebooki 4. märtsil ja need hakkasid kohe kulutulena levima. Ebatavalise halli mereeluka kohta ilmus kümneid artikleid; The Daily Mail nimetas kala „tiibade ja hõõguvate silmadega kohutavaks tulnukaks“.
Kes too ahaskoon-harriott aga üldse on? Harriotte, keda ka „rottkaladeks“ (ingl ratfish) kutsutakse, on mitut sorti. Tanneri tabatud liigi esindajaid on nimetatud ka „pikaninalisteks kimäärideks“ (longnose chimaera), „kitsaninalisteks kimäärideks“ (narrownose chimaera), “suurselgroogseteks tontkaladeks“ (bigspine spookfish) ja „konksninalisteks küülikkaladeks“ (bentnose rabbitfish). Ladina keeles on liigi nimeks Harriotta raleighiana.
„Need on kõige ägedamad kalad planeedil,“ kuulutas USA-s Pennsylvania osariigis tegutseva Millersville’i ülikooli bioloogiaprofessor Dominique Didier. „Rottkalad ruulivad!“
Harriotta raleighiana on haikala kauge sugulane. Sarnaselt haidele koosneb ta skelett ainult kõhrest, märkis Didier. Üllataval kombel ei näe too süvamerekala välja sugugi erinev oma 350 kuni 375 miljoni aastat tagasi kivistunud kõukudest.
Rahvusvahelise looduse ja looduvarade kaitse liidu IUCN andmetel leidub harriotte kõigis maailma ookeanides, tavaliselt 380 kuni 2600 meetri sügavuses vees.
Ahaskoon-harriotid ujuvad merepõhja lähedal, püüdes kuue terava hamba abil (millest neli kinnituvad üla- ja kaks alalõua külge) kalu, selgrootuid ja muid põhjaelukaid. Nende täpset toiduvalikut on aga keeruline tuvastada. „Pinnale tulles väljutavad nad rõhumuutuse tõttu enamasti soolestiku sisu,“ nentis Didier.
