Meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik: inimesele ohtlik ilm võib tekkida igal pool üle maailma
Inimeludele ohtlikku ilma võib esineda igal pool üle maailma, kirjutab TTÜ meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik 21. märtsil esilinastuvast dokumentaalsarjast “72 ohtlikku elupaika”.
Prof Sirje Keevallik: Mul oli kunagi üks naabrimees, kes liftis kurtis alalõpmata ilma üle. Küll oli tal külm, siis palav, siis vihmane, siis kuiv. Mida ma oleksin võinud talle soovitada? Kolida sellisesse kliimasse, mis talle sobiks?
Kui vihm hakkab ära tüütama, võiks kaaluda Saharasse kolimist. Või veel parem, Atacama kõrbe Tšiilis. Seal ei saja peaaegu kunagi. Aga seal pole ka midagi süüa, sest taimed vajavad vett. Vett vahel on ja vahel pole Sahelis, kliimatundlikus vööndis kõrbe lõunapiiril, kus puude maharaiumine, loomade ülemäärane karjatamine ja valed maaharimisvõtted viisid selleni, et 1968-1974 valitses seal selline põud, et nälga suri umbes 100 000 inimest. Ei. Eestis on parem. Siin sajab igal aastal umbes 600 mm ja haruharva tuleb ette, et ühe kuu jooksul ei saja piiskagi. Nagu 2002. aasta augustis Lõuna-Eestis.
Siis aga tundus naabrimehele, et maailm on mäda, sest muru on kuivast kõrbenud. Tuletagem sedapuhku meelde 2002. aasta sajandi uputust Euroopas. Soe niiske õhk kanti kahe madalrõhusüsteemi poolt Vahemerelt põhja. Ida-Alpides sadas meeletult, tekkisid uputused Põhja-Itaalias, Baieris ja Austrias. Edasi liikusid vihmad Doonaud mööda itta, siis pöördusid kirdesse Elbe ja Vltava algusaladele. Jõed ajasid üle kallaste, kannatada said Praha ja iseäranis Dresden, kus veetase oli 9.4 m tavalisest kõrgem. Zwingeri kunstivarad olid ohus, Semperoper vettis. Aga mis me räägime Euroopast? Meil endal oli siin 2005. aasta 9. jaanuari üleujutus, ent siis polnud mängus vihmad, vaid kombinatsioon tuule suunast, jäätumata jõest ja niigi kõrgest meretasemest. Mõni rumal ehitas oma maja või suvila otse veepiirile. Võinuks meteoroloogidelt või okeanograafidelt nõu küsida.
Ja siis see külm ja vastik suvi. Kas soojemat ei saa? Saab. 2003. aasta suvel olid Pariisis tänavatel sildid: Kuumalaine ohvrite leidmiseks on Pariisi linn sisse seadnud hädaabitelefoni … Sest Prantsusmaal suri sel suvel kuuma kätte 14 802 inimest. Pika kuumalaine puhul pole hukutav mitte palav päev, vaid nn troopiline öö, mille jooksul majade seinad ei jõua maha jahtuda. Või võtame aasta 2010 Venemaal. Kõik algas juba juunis. Saharast tõi eriti tugev jugavool kuuma üle Balkani ja Poola Ukrainasse. Juulis oli kogu Venemaa Euroopa-osa keskmine temperatuur 7 kraadi keskmisest kõrgem. Moskvas tõusid päevased temperatuurid kolme nädala jooksul 40 kraadi lähedale. Mõelda vaid, et meie nimetame siin ohtlikuks juba sellist olukorda, kus ööpäeva maksimum on kahe järjestikuse päeva jooksul ületanud 30 kraadi ja seda vähemalt 30 protsendil territooriumist. Kui lisandub kolmas selline päev, on olukord juba eriti ohtlik. Siis tahaks pakast. Tahaks lund.
Liigse külma üle kurdetakse enamasti mujal – Ameerika mandril ja Kaug-Idas. Kui meie nende kurtmisi vaatame-kuulame, siis imestame, sest meie jaoks on neid ehmatanud külm harjumuspärane. Siiski üllatas Euroopat kahenädalane külmalaine 2012. aasta alguses. Põhjuseks oli eriti tugev Siberi kõrgrõhkkond, mis pumpas külma õhku idast läände. Soomes mõõdeti 6. veebruaril -42,7 kraadi. Samal ajal suunas pikalt paigale jäänud kõrgrõhkkond Atlandilt tuleva soojema õhu kaugele põhja, nii et Teravmägedel tõusis temperatuur +5 kraadini, kõrgemale kui Milanos või Istanbulis. Idast tulevad külmad õhumassid kohtusid Lõuna-Euroopas Vahemere niiske õhuga, mistõttu Colosseumi ümber oli 20 sentimeetrine lumekiht, aga mägede vahel paiknevas Urbinos sadas nädala jooksul tervelt 335 sentimeetrit.
Ja ikkagi, mida ma oleksin võinud naabrimehele soovitada?
Kuueosaline dokumentaalsari “72 ohtlikku elupaika” esilinastub tõsielukanalil Viasat Explore juba täna õhtul, 21. märtsil, kell 22.45.
