Esmalt ilmus mäng aastal 2012 Playstation Vita portatiivsele mängukonsoolile. Tol korral proovisin seda põgusalt ja jätsin pooleli.

Ma ei olnud niivõrd kriitiline juhtskeemi osas (selle kallal noriti ning see polnud tõepoolest ideaalne), kuivõrd olin siis ja olen tänagi veendunud, et väga detailsed mängud kaotavad pisemat sorti ekraanil osa oma visuaalsest tervisest – detailid lihtsalt ei hakka elama.

Avar kõrb või ookeanivaade kaotab lummuse, olles 5” või pisema ekraani sisse raamistatud. Bravely Default (3DS) või Uncharted: Golden Abyss (PS Vita) on vaid väike osa neist näidetest, mis väärivad oma suurejoonelisuse vallapäästmiseks võimsamaid dimensioone.

Nii ka Gravity Rush, mis hiljuti korrastatud kujul PlayStation 4 masinale kutsuti. Ja siin ärkab ta vähemalt pildiliselt tõeliselt ellu, kuigi ka mängu juhtimine on tänu standardkontrollerile paranenud.

Gravity Rush Remastered asetab su Kat'i nimelise tütarlapsena (kellel on mälukaotus, kuid kes suudab endalegi üllatuseks gravitatsiooni eirata, lennates ning lipates mööda hoonete seinu) fiktiivsesse Hekseville'i linnakesse, mis hõljub õhus ning mille osad on katastroofis kaotsi läinud.

Samm-sammult arenev ning ootamatuid (teinekord ebaolulisigi) pöördeid tegev originaalsevõitu müsteerium on üles ehitatud küsimusele, miks.

Sekkuvad traditsioonilised pahalased, erinevad bossid, veidrad kõrvaltegelased ja kogu lugu toimub avatud maailmas, kõrvalepõigetega eraldatud missioonialadesse, kuigi kõik loomissioonid ei leia ilmtingimata aset seal.

See pole GTA V hiigelmaailm, aga selle rikkalik vertikaalsus ning labürintlik tasemedisain lubavad avastamist ootavaid nurgataguseid ja võimalust lennata praktiliselt igas suunas, kõndida igal pinnal, nii laes kui ka seintel.

Liikumisvabadus ning väga mugav juhitavus on siin kaks võtmesõna, kui vastata küsimusele, miks seda mängu nii mugav ja lihtne mängida on.

Gravity Rush Remastered ei sea mängijale eriti piire, kuigi mingid osad mängumaailmast muutuvad ligipääsetavaks mängu kulgedes ning liikumisvabaduse järk-järguline suurenemine sõltub erinevatest upgreididest, mille avamiseks tuleb kristalle korjata.

Õige pea kontrollid sa gravitatsiooni sel määral, et su tegelasel maapinnale enam suurt asja polegi.

Lendamisele ja jalgsimatkamisele lisaks on siin ka väga lihtsakoeline kuid kaasahaarav võitluselement. Peaaegu igal vastasel (mõned bossid erandiks) on nõrk koht, mida kujutatakse helendava laiguna, mille pihta Kat virutama peab.

Kõige pisematel elukatel on neid üks, mõnel suuremal mitu, mõni varjatud esmalt eemaldamist vajava kooriku taha, bossidel hulgim. Mõnel korral tuleb virutada mitu korda järjest. Mõni vastastest tulistab su tegelase pihta, aga see pole mingil juhul bullet hell.

Lisandub nüansse ja keerukust (vastased põiklevad rünnakute eest enam kõrvale, bossid muutuvad kiiremaks, nende rünnakud laastavamaks), aga süsteem jääb mängu lõpuni samaks.

Vastavalt sellele, kuidas vastased osavamaks muutuvad, saab Kat enda võitlusvõimeid parandada ja nii püsib keerukus mängu lõpuni kenasti balansis, eeldades, et sa oled aeg-ajalt karakteriarendusse panustanud.

Umbes 8-10 tundi vältav (20, kui lisakraam ka ette võtta) Gravity Rush Remastered kooseb laias laastus loomissioonidest, mida on kokku 21, kõrvalmisioonidest (komplektis on ka Playstation Vita jaoks välja antud DLC) ning väljakutsetest (näiteks tuleb ettenäidatud aja jooksul elukaid alistades võimalikult suur punktiskoor koguda või ettenäidatud aja jooksul kõiki oma käsutuses olevaid võimeid kasutades mõni keerulisem orienteerumisdistants läbida).

Siin on üksikuid nutikaid kogumismissioone ning kolm valikulist peidetud supervastast. Loomissioonide kandvat sisu jutustatakse läbi animeeritud koomiksilõikude ning neid täiendavate tekstikastide.

Suurem osa mängu tekstist pole häälnäitlejate poolt sisse loetud – see mis on, on esitatud väljamõeldud lalinakeeles, mis jääb täpselt tõsiseltvõetavuse ja õlakehituse piirimaile. Lord of the Ringsi lummav haldjakeel see igatahes ei ole.

Üksikute vigade hulka kuulub võitlussüsteemi ebaõnnestumine piiratumatel, esemetega täidetud aladel, kus sinu ja su rünnakuobjekti vahele juhtub jääma alati mõni nurk, latrenapost või reeling, mis takistab sind rünnakut edukalt lõpetamast. Sa küll võid paremat trajektoori otsida ning mängu suhteline lihtsus ei sunni sind selle käigus isegi surema, aga see on siiski lihvimata nurk.

Suurem osa mänguajast pole sellised takerdumised probleemiks ja tavaliselt toimub võitlus aladel, kus sul on isegi kiiremateks manöövriteks kuhjaga ruumi ning aega.

Ka mängu lugu ei suuda ennast lõpuni välja kanda ning kulminatsioon ei tundu piisavalt terav. Isegi viimane bossilahing paneb lõpuks õlgu kehitama. Märulseikluse kontsept tervitaks kindlasti ka mõistatusi, mida selles mängus paraku ei ole.

Gravity Rush Remastered on padushooter'itele ning jalutamismängudele vahelduseks igal juhul positiivne üllataja – kuigi selle stoorimissioonide ülesehitus vastab pigem vanamoelisele märulseiklusele, toovad lisasisu ja karakteri progressisüsteem selle viisakalt tänapäeva ning mängu muinasjutuline ning võluv õhkkond, ühes veidrate ning jaburate karakteritega annab siia vajaliku omapäradimensiooni.

Kui väljakuulutatatud järg, Gravity Rush 2, esimese osa tugeva vundamendi peale veelgi ehitab, nürinurgad teravaks lihvib ning mastaapidelt õige pisut kasvab, võib sellest saada väga korralik märulseiklus.

Gravity Rush Remastered

Hinne: 7/10

Platvorm: PlayStation 4

Ilmumisaeg Euroopas: veebruar 2016

Arendajad: Project Siren, Bluepoint Games / tootja: Sony Computer Entertainment