Füüsika vannitoas: mis ikkagi kisub dušikardinat kümbleja keha poole?

Sissepoole koolduva kardina tüütud lähenemiskatsed on duši all käijatele närvidele käinud juba aastakümneid. Õnneks leidub teadlasi, kes on probleemiga tõsiteaduslikult tegelenud ja teavad, milles asi.

Lühidalt - ega kardinat tegelikult inimene ei huvita, ta liigub tänu veele.

Juba aastal 1938 võttis ajakiri Popular Science kardinafenomeni käsile. Tollal arvati, et põhjus, miks dušikardin sissepoole pesija suunas kooldub, peitub õhuvoolude liikumises. Arvati, et kui veega koos segistist tulev soe õhk ülespoole tõuseb, liigub jahedam õhk alla ja hakkab dušikardinat väljastpoolt sisse pressima.

Selle teooria lükkab ümber aga tõik, et kardin kooldub sisse ka siis, kui dušisegistist lasta jääkülma vett.

Järgmise põhjusena oletati, et segistist voolav vesi haarab endaga kaasa nii palju õhku, et tänu sellele langeb veejoa vahetus ümbruses õhurõhk. Ja kuna ruumis olev õhk - sealhulgas see, mis jääb väljapoole kardinat - hakkab madala rõhuga piirkonda täitma, tõmbub kardin sisse.

Massachussetsi Ülikooli mehaanikaprofessor David Schmidt ehitas 2001. aastal valmis vannitoa digimudeli. Ta avastas, et dušisegistist voolava veejoa lähedale tekib külgsuunas liikuv pisikestest veepiiskadest keeristorm. Selle minitormi keskpunktis on õhurõhk ümbritsevast madalam. Kui segistist tuleb vesi piisava survega ning kardin on piisavalt õhuke, hakkabki õhk väljaspoolt kardinat sisse, madala õhurõhuga keerisesüdame suunas suruma.

Schmidti tööle lisas omamoodi täiustuse füüsikaraamatute autor Peter Eastwell. Eastwell muutis ühes Austraalia motellis duši all käies kardina kõrgust, veetemperatuuri ja kardina kaugust segistist ja avastas, et kuuma veega tekib „dušikardinaefekt“ märksa tõenäolisemalt kui külma veega pestes. Lisaks avastas ta, et kui veejuga on kardinale väga lähedal või piisavalt kaugel, efekt kaob. Eastwelli lisandused on kooskõlas Schmidti tööga, mille kohaselt voolav vesi kisub õhuvoolu endaga kaasa.

Kokkuvõtteks: sooja veega on sissepoole kooldumine tõenäolisem ning kui tahta, et kardin üldse ei koolduks, peaks see olema segistist nii kaugel kui võimalik. Tundub, et lükanduksed on kabiinile ikkagi mõttekam lahendus.

Popular Science teatab oma kevadnumbris, et Schmidt ise enam dušiteadusega tegeleda ei viitsi ja oma arvutimudelit päriselus läbi proovida ei viitsi.