Teispoolsusse inglise moodi: pronksiaja britid olid agarad mumifitseerijad
Leitud 34 luustikule tehtud mikrobioloogiline analüüs tõi välja, et pronksiaja britid üritasid oma surnud kaaslasi enne matmist mitmel moel säilitada, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Inglismaa Sheffieldi ülikooli arheoloog Tom Booth uuris üle Inglismaa leitud, ajavahemikust 2200 eKr kuni 750 pKr pärit skelette, et selgitada välja, kui suures ulatuses on bakterid surnukehi lagundanud.
Saadud uurimistulemusi võrdles ta sarnaste, Jeemenist ja Iirimaalt leitud mumifitseeritud maiste jäänustega.
Nii selgus, et ka Inglismaalt pärit skeletid olid üldjuhul pääsenud bakterite rünnakust, kuna britid kasutasid surnukeha matmise eel selle säilitamiseks mitmesuguseid meetmeid: laipa kas kuumutati ühtlasel tulel ehk suitsutati, sellelt eemaldati kõik siseorganid või siis maeti see turbasoosse.
Boothi sõnul olid surnud enne matmist mähitud ka tihedalt sidemeisse.
Kolm küsimust Tom Booth’ile
Mitut luustikku Te uurisite?
Minu uurimistöö hõlmas kokku üle 300 leiu. 34 neist kuulusid pronksiaega ning 16 skeletil olid selged tõendid mumifikatsioonist.
Mida räägib mumifitseerimine brittide kohta?
Skelettidele tehtud süsinik-14-dateeringute põhjal võib öelda, et muumiaks tehtud surnukehad olid aastaid maa pinnal, enne kui keegi nad mattis. See omakorda tähendab, et surnutel pidi tol ajal olema brittide elus aktiivne roll. Ma võrdleksin seda asteekide rituaaliga, kus muumiaid kasutati jumalatele ohverdamisel n-ö elusa ja surnute maailma vahelise sillana.
Miks säilitasid britid üksnes valituid?
Mina usun, et pronksiajal maeti kõik surnud. On võimalik, et suur osa neist tehti enne matmist muumiaks. Kuna mumifitseeritud surnukehi hoiti veel mingi aeg maa peal õhu käes, hakkasid need ajapikku siiski lagunema.
