Filmiarvustus: "Sõda" - sõdur maksab alati kõrgeima hinna
Taani režissööri Tobias Lindholmi käe all valminud „Sõda“ kuulub kvaliteetfilmide tippu. Selle tunnistuseks on ka 2015. aastal pälvitud filmiakadeemia parima võõrkeelse filmi auhind. „Sõda“ võis vaadata eelmise aasta novembris muuseas PÖFF-i festivalil ja nüüd on see jõudnud tagasi Eesti kinodesse.
1977. aastal sündinud Lindholmi ongi teinud tuntuks tema julgus puudutada ka keerulisi moraalseid küsimusi ja kasutada teemade lahkamisel dokumentaalfilmide tegemise vahedat ja tõetruud stilistikat. 2012. aastal esilinastus Lindholmi eelmine suurfilm „Kaaperdamine“ (A Hi-Jacking), mis pälvis samal aastal parima Taani filmi tiitli. Sellega oli tormihoiatus antud, et see mees ei tulista paukpadrunitega, vaid võtab filmitegemist tõsiselt.
Helmandi provints Afganistanis on Eesti kaitseväelastele tuttav. Kogu filmile pitseri vajutav moraalne dilemma just seal toimuvast alguse saabki. Seriaalist „Borgiad“, „Võimu kants“ ja „Troonide mäng“ tuttav näitleja Johan Philip Asbæk hüüdnimega Pilou kehastab Taani rahuvalveüksuse komandöri Claus Michael Pederseni, kes peab vastu võtma keerulise otsuse: kas päästa ühe oma üksuse võitleja või grupi kohalike tsiviilelanike elu.
Kui võit-võit olukorras on eetiline otsustamine lihtne, siis kellegi päästmine teiste elu hinnaga seab lati kaelamurdvale kõrgusele. Pedersen otsustab päästa oma üksuse võitleja, kuid kodumaale naastes seisab ta seetõttu silmitsi tapmissüüdistusega. Pilou Asbæk on ise öelnud, et tegu on täiesti uut tüüpi sõjafilmiga, kus kangelased puuduvad ja vaatajad saavad kaasa elada tavalistele inimestele, kellel ühel hetkel pole võimalust kaelamurdva valiku tegemist vältida.
Režissöör Tobias Lindholm on märkinud, et tema eesmärk pole provotseerida avalikkust vaidlema sõja vajalikkuse teemadel, vaid tuua esile sõjapidamise keerulised tahud ja moraalipiire kompavate otsuste tagamaad üldiselt. Lindholmi sõnul ei pööranud ta tähelepanu mingile konkreetsele sõjaepisoodile või -juhtumile, vaid tahtis ärgitada inimesi mõtlema õige-vale skaalal.
Ta kordab vana tõde, et reaalne elu on sageli palju keerulisem kui arvata võiks ja tavaelus peetakse keeruliseks hoopis teistsuguseid otsustushetki. Kas oskab keegi teist meenutada oma tavaelust hetke, kus tal on tulnud langetada mõne inimese surmaotsus, et päästa kellegi teise elu? Mida teeksid ekraanile toodud olukorras sina, kui kogu su senine elu pole kordagi nõudnud oma moraalinormide piiripealsetes oludes testimist? Kas sind aitaks see, kui oled enda peas sellise harjutuse läbinud või poleks sellestki kasu?
Türgis üles võetud filmis osaleb vaid kolm elukutselist näitlejat. Tõetruuduse huvides on Lindholm palganud oma meeskonda mitu Afganistanis teeninud sõjaväelast ja tõelist Afganistani sõjapõgenikku. Lindholm ise kommenteeris oma otsust nii: „Ma võin panna näitlejad näitlema, aga keegi pole tõepärasem sõdur ega hoia relva paremini kui sõdur ise, kes on seda teinud tuhandeid kordi varemgi.“
Filmi „Sõda“ teeb veelgi dramaatilisemaks haruldane ja ebatavaline võimalus näha sõda koju jäänute pilguga. Hingestatud sõdurinaise rolli teeb filmis Rootsi näitlejatar Tuva Novotny. Inimlikud stseenid toovad vaatajani hulga tõelisi tundeid, sest ka sõdur on eelkõige inimene ja isa ning alles seejärel täidab elus ülejäänud rolle. Võta igaks juhuks taskurätt kaasa – kui jõuad igatsusest tulvil stseenini, kuidas poeg oma kaugel oleva isaga läbi hakkiva telefoniliin sidet püüab saada, võib seda sul vaja minna.
Pilou Asbæki sõnul aitab film „Sõda“ vaatajatel palju paremini mõista tagajärgi, mis järgnevad inimese otsusele sõtta minna. Mul jääb üle peaosatäitjaga nõustuda.
