Ajakirjas Cryobiology avaldatud uurimuse andmetel koguti kõnealused ühe millimeetri pikkused loimurid ehk tardigraadid Antarktikas jäätunud samblikult 1983. aastal.

Jaapani riiklik polaaruuringute instituut hoidis kaheksajalgseid lülilisi loomakesi veidi rohkem kui 30 aastat Celsiuse järgi -15,5 kraadi juures.

Kaks elukatest, keda nende esmaavastaja Johann A. E. Goeze ka "väikesteks veekarudeks” (sks kleiner Wasserbär) nimetas, sulatati üles ja elustati 2014. aasta hakul.

Üks elustatud loimureist suri 20 päeva pärast eksperimendi algust, tema kaaslane aga jäi elama ja sai isegi järglaseid kolmanda loimuriga, kellel oli lastud kooruda külmutatud munast. Loimuriema munes 19 muna, millest 14 jäid ellu.

Loimurid, keda leidub veekogudes kõikjal maailmas, on kuulsad vastupidavuse poolest — kosmosesse viidud loimurid on edukalt ellu jäänud isegi sealsetes äärmuslikult mitte-elukõlbulikes tingimustes.

Nimelt seiskub madalatel temperatuuridel loomakeste ainevahetus ja nad langevad nn krüptobiootilisse seisundisse.

Varasem loimurite külmataluvuse kestvusrekord oli kaheksa aastat. “Seekordne uurimus pikendab loimuriliikide eluspüsimise teadaolevat kestust märkimisväärselt,” kirjutasid uurijad töö kokkuvõttes.

Uurimust juhtinud teadlase Megumu Tujimoto osutusel on tema töörühm järgmise eesmärgina otsustanud DNA ja selle iseparanemisvõime lähema uurimise toel selgitada välja loomakeste harukordse keskkonnakindluse mehhanismid.

Loimureil on siiski veel pikk tee minna võrreldes külmutatult eluvõimelisena püsimise tšempioniga, kelleks on enne elustamist 39 aastat sügavkülmas veetnud ümaruss ehk nematood.