Süüria sõja hetkeseis - Venemaa pommitas keda tahtis, Islamiriik hoopis laienes
Verstapost saavutati 30. septembril 2015. Venemaa, olles küll juba Süüria kodusõja algusest peale 2011. aastast selles sõjas relvastaja ja toetajana kõrvuni sees, otsustas initsiatiivi enda kätte võtta ja alustas õhurünnakuid Süüriale.
Esimene tagasilöök saabus, kui Islamiriik pani pommi Vene reisilennukisse Egiptuses, teisalt polnud võitlus Islamiriigiga üldse Venemaa jaoks peamine prioriteet - eesmärk oli president Bashar al-Assadi positsioone tugevdada. Mida siis on pool aastat Venemaa sõjalist sekkumist kaasa toonud? Kas Süüria on rahulikum koht, kus laupäeval pealegi veel ÜRO, USA ja Venemaa vahendusel vaherahu kehtima pandi?
Esimene muutus paistab kohe silma kollasel alal, ehk Süüria kurdide kontrollitaval alal, kus nagu näha on saavutatud edu Islamiriigi positsioonide hõivamisel. Kirdes on peaaegu kogu al-Hasakah provints kurdide kätte langenud. Loodes on ka osa Vaba Süüria Armee positsioone kurdide kontrolli alla läinud. Kuid kurdide edu taustal on siiski pigem USA ja Iraagi kurdide relvaabi, mitte Vene õhulöögid.
Süüria opositsioonijõud, ehk Vaba Süüria Armee on Venemaa õhulöökide tulemusel küll Aleppo ümbruses mõningaid positsioone kaotanud, lõunapool aga isegi laiendanud oma kontrollitavaid enklaave. Mis puudutab aga al-Qaidaga seotud al-Nusra rinnet, siis selle positsioonid pole Vene õhurünnakute all peaaegu üldse muutunud.
Süüria valitsusväed, keda Venemaa oma inimjõu ja relvadega oluliselt tugevdanud, pole samas eriti edu ilmutanud (kui just Aleppo ümbruskonda mitte arvestada). Süüria valitusväed on oma rasketehnika toel säilitanud küll teatud enklaavid ka Ida-Süürias, aga see on ilmselt vaid aja küsimus, kui kurdid ja Islamiriik needki likvideerivad.
Küll näeme, et Islamiriik on selgelt laiendanud oma kontrollitavat ala Damaskuse ja ka Edela-Süüria suunal. Islamiriigil on kindel kandeala Türgi piiri ääres, neil on ka kindel kandeala, mis piirneb otse Iisraeli kontrollitavate Golani kõrgustiku aladega.
Kuigi nii Islamiriik kui ka Süüria opositsioon on Venemaa rünnakutes kaotanud kumbki hukkunutena enam kui tuhat võitlejat, nende positsioonid oluliselt nõrgenenud ei ole. Tsiviilelanikke on surma saanud Vene õhulöökides enam kui 1600.
Venemaa Süüria-õhulöökide mõju on selgelt nähtav vaid ühes suunas. Riik on saanud tegelikus sõjaolukorras testida oma uusimat relvastust, tiibrakette 3M-14T Kaspia laevastiku alustelt, S-400 õhutõrjesüsteeme ja hävitajaid Su-35S. Venemaa on kaotanud maksimaalselt 15 sõdurit, kuigi Moskva ei tunnista sedagi, samal ajal on Süüria ja Iraani inimkaotused Venemaa liitlastena olnud sadades.
Venemaa osaleb Süüria kodusõjas sisuliselt koalitsioonis, millesse kuuluvad Süüria valitsusväed, Liibanonist toodud Hizbullah võitlejad ja Iraani abiväed, kellest küll olulist abi pole Assadi võimu taastamiseks olnud.
Iraani abivägedest on oluliselt rohkem abi olnud Iraagi poolel, kus sealsed Iraagi armee üksused on tõesti Islamiriiki taganema löönud. Aga Iraagis Venemaal omi huve ei ole.
Täna on Iraagis Islamiriigi-vastase sõjategevuse võtmeks selgelt suurlinn Mosul riigi loodeosas, mille vallutamisest kurdid (kaardil kollased) selgelt pole huvitatud, Iraagi armee (roosa) pole aga veel jõudnud vallutada.
Süüria sõjas saavutatud vaherahu, mis peaks lõpetama Venemaa löögid Süüria opositsiooni vastu ja andma veidi hingetõmbepausi Süüria valitsusvägedele, tegelikult ei muuda fakti, et Islamiriigi oht on Süürias hoopis kasvamas. Lääs ei saa aga enam ignoreerida ka fakti, et Islamiriik on tugevalt jala maha pannud ka Liibüas.
See sõda, Islamiriigi välja juurimiseks Lähis-Idast seisab selgelt alles ees. Türgi, Saudi Araabia ja Iraagi vägedest selles sõjas üksi ei piisaks, siin on juba palju suuremat koalitsiooni vaja.
