Juulis otsustasid pealinna võimud nimelt, et linna peamine prügimägi tuleb sulgeda. Alternatiivi neil aga välja pakkuda ei olnud. Prügivedu linnas seiskus, samas kui siiski juba üsnagi hea eluga harjunud linnaelanikud jätkasid tarbimist ja sellega kaasnevat prügitootmist vanas stiilis.

Prügikotid hakkasid kuhjuma tänavaile. Juba neli kuud hiljem võis märgata lausa prügijõgesid, mis küll tingimata ei voolanud, aga igatahes täitsid terveid tänavaid.

On jõukamaid linnaosi, kust prügi on siiski kadunud, kuid keegi ei paista teadvat kuhu see jõudis. Teistes linnaosades on võimalik elada ja liikuda vaid nina kinni pigistades, samas kui ka autod peavad laveerima, et prügijõgedest mööda pääseda. Jdeidehi jt prügijõed tekkisid isetekkeliste prügimägedena ja kerkisid üle igasuguste piiride.

Üks lahendus oleks praegu kokkulepe ühe Briti firmaga, mis oleks valmis kogu Liibanoni pealinna prügi Venemaale transportima. Kuid see firma ei saanud ka tähtajaks Venemaaga kokku lepitud. Beiruti võimudel pole seni muud teha, kui vaid käsi laiutada. Ja linnas on nähtud juba ka tülisid ja lausa prügirahutusi, sest inimesed ei suuda haisu sees sõbralikku nägu säilitada.

Kuigi Liibanon on riik, mille poliitilise ühtsuse aluseks on kompromiss erinevate usuliste ja poliitiliste jõudude vahel, on riik jõudnud hoopis poliitilisse ummikusse, kuna 2014. aasta parlamendi- ja presidendivalimised pole siiani teoks saanud. Riigivõimu kokku kukkumist on Liibanon küll näinud varemgi (1975-1991 kodusõja ajal), aga praegu, mil riik veel Süüria pagulaslaine all ägab, oleks võimukorra lõplik kokkukukkumine veelgi kriitilisemate tagajärgedega.

Linnapeaks on Beirutis praegu Bilal Hamad, esindades rühmitust Hizbullah, mille võimed sise- ja välispoliitilisi kokkuleppeid sõlmida pole just kõige paremad.

Vähemalt on ta lubanud prügikriisile lahendust leida.

Pilk Beiruti Jdeidehi linnaosale.