Sõna vellum tuleneb tegelikult ladinakeelsest sõnast vitulinum, mis tähendas "tehtud vasikast." Termin tähistas pärgamenti, mis tehtud just võimalikult õhukeseks ja siledaks töödeldud vasikanahast, millest oli võimalik valmistada üksikuid lehekülgi, neist omakorda sai kokku köita ka raamatuid. Vellum on enamasti pehme ja vastupidav, kuigi lehekülgede kvaliteet erineb suuresti, olenedes valmistamismeetoditest.

Parimat vasikanahka sai väidetavalt surnult sündinud loomadelt. Enne paberi leiutamist tähistas vellum ehk vasikanahk ka parima kvaliteediga materjali, millele kirjutada, kasutatud on ka lambanahka, kitsenahka, isegi sea-, hirve-, eesli-, hobuse- ja kaamelinahka lehekülgedena. Erijuhtudel leidub raamatukogudes ka inimnahka köidetud väljaandeid.

Vellum on ka kauakestev, sest vanim siiani säilinud seadus sellele materjalile kirjutatuna pärineb Briti arhiivides aastast 1497. Ka Magna Charta, mis kujutas algselt suulist kokkulepet Inglise kuninga John Maata ja suuremate maaomanike vahel juba 1215. aastal, ja on täna sisuliselt Suurbritannia põhiseaduse eest, on kirja pandud vasikanahale.

Briti parlamendi arhiivides hoitakse kilomeetrite viisi riiulitel vanu pärgamentürikuid, ja seaduste väljaandjad on valmis täitma iga otsust, mis parlament antud küsimuses langetab. Kuid vanadest kommetest kinnipidamiseks on ka kaasaegseid põhjuseid.

"Paljudes ringkondades valitseb siiani ebamugavustunne digitaalse arhiveerimise suhtes ja puudub veendumus, kas digitaalne asi suudab siiski säilida tuleviku tarbeks," kinnitas Yorki ülikooli digitaalarhivaar Jenny Mitcham kohalikule meediale.

Samas, digitaalne arhiveerimine ei pea ju ka välistama käegakatsutaval kujul ürikute ja raamatute edasikestmist.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena