Salakaval mõrvar meie kodudes: mis on vingugaas ja kuidas see tapab?
Vingugaas ehk CO tekib orgaanilise aine mittetäielikul põlemisel. Mittetäielik põlemine tuleneb sellest, kui õhuhapniku juurdepääs põlemistsoonile on kehv. Vingu tekib igasugusel põlemisel, aga enamasti ei saavuta selle tase meid ümbritsevas õhus ohtlikku kontsentratsiooni.
Vingugaasi inimorganismi tungimisel kaotab veri võime transportida hapnikku. Hemoglobiin, mis peaks veres hapnikku siduma ja transportima, hakkab hoopis vingugaasi kaasa haarama. Moodustub ohtlik ühend nimega karboksühemoglobiin.
Hapnikupuudus erinevates organismi osades aga süveneneb, kuna hemoglobiin enam seda laiali ei kanna. Inimene hakkab lämbuma. Süda pumpab ühe löögiga organismi laiali umbes klaasitäie verd, mistõttu jõuab vingugaas kopsudest üle organismi laiali väga kiiresti.
Mürgituse sümptomid on pisut külmetuse moodi, aga palavikku pole. Kerge mürgitus toob peavalu, iivelduse, oksendamise ja väsimuse. Raskemal puhul on peavalu tugev, tekib unisus, pulss kiireneb. Päris raske mürgituse korral kaotab inimene teadvuse, lõpetab hingamise ja süda jääb seisma. Just vingumürgitus on tulekahjusurmade põhjus number üks. Kui kerge mürgituse puhul piisab enamasti inimese värskesse õhku toimetamisest, siis raskemate juhtumite puhul on vaja juba arsti sekkumist.
Ehkki juba mõnda aega on suitsuandurid siseruumides kohustuslikud, pole neist vingugaasi tuvastamisel kasu. Selleks, et vingugaasioht elimineerida, tuleks muretseda spetsiaalne vinguandur. Erinevalt lakke paigutatavast suitsuandurist käib umbes kolmekümne euro ringis maksev vingugaasiandur seina peale, umbes inimese hingamiskõrgusele. Elutoas võiks kõrguse arvestada selle järgi, kus on diivanil istuva inimese suu, magamistoas aga võiks andur olla padja kõrgusel. On ka selliseid andureid, mis tuvastavad nii suitsu kui vingu.
