Õun-surmapuu: nimi ei valeta, seda puud ära parem näpi!
Kuni te selle koort ei puuduta või selle vilju ei maitse — mis võib lõppeda halva enesetunde, püsiva tervisekahjustuse või isegi kõige hullemaga —, ei õigusta puu oma halvaendelist nimetust millegagi.
Heidame lähema pilgu taimele ladinakeelse nimetusega Hippomane mancinella, mille Hispaania konkistadoorid ristisid “surmapuuks” (hisp arbor de la muerte).
Õun-surmapuu kodu on Lõuna-Ameerika põhjaosa, Galápagos, Bahama saarestik, Kariibi mere saared ja isegi USA Florida.
Tihti võib puude juures kohata silte, mis möödujaid hoiatavad, et nad neid ei puudutaks ega nende vilju ei sööks, kuna puudutamine võib nahka söövitada ja viljad on mürgised.
Kõikidest õun-surmapuus leiduvatest toksilistest kemikaalidest kõige kurikuulsam on tõenäoliselt orgaaniline ühend forbool, mida leidub kõikjal taimes koorest mahlani.
Puu väikesed, magusa lõhnaga viljad, mida kutsutakse surmaõunteks, põhjustavad söömisel kõhulahtisust, krambihooge ja ägedat oksendamist.
Juba esimese hammustuse peale hakkab suu tulitama ja kõri võib kinni paistetada. Toksiini tungides lümfisõlmedesse võib sööja hakata tundma ka ägedat valu kaelas.
Kui söömine pärast esimest ampsu lõpetada, on ettevaatamatul maitsjal siiski lootust mürgistus üle elada.
