Märgatav tükk Saksamaast ähvardab juba lähipäevil merre kaduda

Sylt on suurimaid Põhja-Friisi saari, mis kulgevad piki Taani (Jüüti poolsaare) läänerannikut, praeguste piiridega küll vahetult Saksamaa poolel piiri. Piir pärineb teatavasti 1920. aastast, mil Lõuna-Schleswigi saksakeelne rahvastik (sh ka Sylti elanikud) otsustasid jääda Saksamaa, Põhja-Schleswigi taanikeelne rahvastik aga naasta Taani võimu alla.

Sylt on saar, mille pindalaks on 99 ruutkilomeetrit, elab seal alaliselt 21 000 inimest, suvel on saar ka tõmbekeskuseks tuhandeile suvitajaile, kinnisvarahinnad seal on ka ühed kõrgeimad kogu Saksamaal. Mandrist asub saar 6 kuni 16 kilomeetri kaugusel, vett võimaldab ületada 1927. aastal rajatud nn Hindenburgi tamm (Hindenburgdamm, 11 km pikk). Kuid nüüd ähvardab liivast saare lõunaosa merre vajumine. Elanikud on lahkunud, on vaid aja küsimus, mil merelained selle osa saarest kaasa viivad.

Saksamaa on kaotamas tükki, keegi ei oska täpselt ette näha, kui suurt. Kuid merre vajuv osa on selgelt üks silmatorkavamaid osi sellest saarest, ja vajumine võib toimuda lausa lähinädalate jooksul. Juba novembris pühkis tormist tekitatud üleujutus minema 800 meetrit pika rannariba. Seal, kus varem päevitada võis, loksuvad nüüd lained. Saar ise on 38 kilomeetrit pikk, laiendiga keskel.

Düüni- ja kanarbikuala, nn Hörnum Odde saare lõunatipus, umbes kaks kilomeetrit pikk liivaväli, on 1972. aastast alates looduskaitse all. Juba sellest ajast alates on lained sealseid liivavälju järjest väiksemaks söönud, täna vaid viiendikuni toonasest. Ja keset düüne laiub juba maarebend, on selge, et erosiooni pole võimalik peatada. Uus torm käis üle veel sel nädalal.

837 elanikuga Hörnumi asula randa on küll tugevdatud, ehk seda lained kaasa ei tohiks viia. Aga liivarand saare lõunatipus on kadumas. Seda kõike hoolimata juba 1972. aastal alustatud kaitseprogrammist.