USA sõjaline kohalolek maailmas - minevikku kaduv kuulsus
Ja kuigi sõja lõppedes saadeti pea kõikidelt maailmasõja rinnetelt miljoneid sõdureid koju, kujunes kohe uus vastasseis, kus üks pool üritas oma totalitaarset ideoloogiat levitada varjatud sõjalise ekspansiooniga, teine püüdis demokraatlikku korda kaitsta sama suure sõjalise kohalolekuga, mis püsis Ida-Aasias ja Euroopas, kasvas aga aastakümnetega eriti Lähis-Idas.
Külm sõda on juba minevik, ka terrorismivastane sõda on lõppenud ummikseisuga, Barack Obama ajal on USA aga viimas vägesid koju peaaegu kõikjalt, ka Euroopast, ehk vaid mitte Ida-Euroopast.
Nõukogude propaganda rääkis palju ameeriklaste sõjalisest agressiivusest, kuigi faktid viitavad pigem sellele, et ameeriklased on jäänud Teise maailmasõja järel kohale hoopis punaohtu tõrjuma, selleski mitmel rindel lüüa saades.
Nõukogude armee kahanes 1948. aastaks 2,8 miljonile mehele, kuid samal ajal näeme dramaatilist punavägede kasvu Hiinas, Koreas, Vietnamis, jm, kus loodi stalinistlikku eeskuju järgivaid kommunistlikke riike, viies Mao Zedongi võiduni Hiinas 1949. aastal, Korea sõjani 1950-1953 ja Vietnamis ja Laoses kestma jäänud pikaajalise konfliktini, kus ameeriklased läksid punast ohtu tõrjuma, takerdusid aga venivasse ja kurnavasse võitlusse, kuni täieliku väljatõmbumiseni 1973. aastal.
Korea poolsaarel vähemuses
Põhja-Korea ähvardab lõunanaabrit endiselt. Korea sõjas 1950-1953 osales teadaolevalt 1,35 miljonit punasõdurit Hiinast, 266 000 Põhja-Koreast ja 25 000 NSV Liidust, kelle vastu paisati toona 602 000 lõunakorealast, 326 000 ameeriklast ja ligemale 50 000 rahvusvaheliste vägede sõdurit, kellel oli tugineda ka ÜRO mandaadile. Vaherahu on enam-vähem pidanud 1953. aastast peale, kuid Lõuna-Koreast USA vägede väljatõmbamine on osutunud siiani võimatuks, praegu asub seal 27 000, Jaapanis veel 48 000 USA sõdurit.
Täna on Põhja-Korea armees 1,2 miljonit meest, Lõuna-Koreal on vastu panna 495 000 meest, ehk vähemalt inimjõus on nad koos ameeriklastega selges vähemuses. Tehnikas vist mitte.
Vietnamist saba jalge vahel koju
Kagu-Aasias enam suurt ameeriklaste kohalolekut ei ole. Vietnami sõjas oli maksimaalne ameeriklaste arv (aastal 1968) 538 000 , kus nad koos 1,8 miljoni lõunavietnamlase ja veel üle 70 000 muu lääneliitlasega pealetungiva 461 000-se põhjavietnamlase, 170 000 hiinlase, 3000 nõukogude sõduri vastu sõdides liiga palju ressursse kulutasid, lõpuks ikkagi kaotades.
Vastase tegelikku suurust on küll raske hinnata, sest suur osa sõjast peeti varjatult, põrandaaluse pealetungiga.
Täna tuleb Tais, Singapuris ja Austraalias hoitavaid USA vägesid kokku lugeda sadades, kuigi Vaiksel ookeanil on USA kohalolek suurem - seitsmendas laevastikus on 40 000 meest, enamasti kirjas siiski Jaapani all. Nende ülesandeks on selgelt ka hoida ära Taiwani langemine punaste kätte, praegu näitavad nad end ka hiinlastele Spratly saarestikus. Lisaks on ookeanil USA kolmas laevastik, keskusega Hawaiil.
Tipphetk 1969
Suurim USA vägede kohalolek maailmas pärast Teist maailmasõda oli just Vietnami sõja aastal 1969, mil ameeriklastel oli kodus ja väljaspool oma territooriumi 3,1 miljonit meest. Sellest alates on ameeriklased oma sõjalist kohalolekut aasta-aastalt vaid kahandanud.
Juba 1974 langes rahvusvaheline kohalolek alla kahe miljoni meheni, et 1980. aastate uue külma sõja ajal kasvada 2,1 miljonini, mis 1997. aastaks oli langenud tagasi 1,4 miljoni peale ja isegi aktiivne tegevus terrorismivastases sõjas 2001. aastast alates pole ameeriklaste kohalolekut maailmas püsivalt tõstnud.
Täna on kodus ja piiri taga 1,3 miljonit USA sõdurit, enamasti siiski stabiliseeriva jõuna. Kokku on maailmas mulluse seisuga vaid 173 335 USA sõdurit, kes teenivad väljaspool oma riigi piire.
Europas 60 000 meest
Tõsisem kohalolek oli Teisest maailmasõjast alates Euroopas, sest esmalt okupatsioonivägedena Saksamaal ja Austrias, seejärel juba NATO koostöö raames, pole ameeriklased kunagi lahkunud. Liitlaste ülemjuhataja Euroopas (SACEUR) on alati ameeriklane, kes suunab kõigi NATO vägede operatsioone, ameeriklaste omad üksused Euroopas on pigem abistava, mitte kandva jõuna.
Sõjajärgne maksimum saavutati Berliini ja Kuuba kriiside aegu 1962, kui Euroopas oli 277 000 USA sõdurit, 1990. aastal oli neid 213 000, kaks aastat hiljem juba 122 000, osa viidi küll üle Lähis-Ida regiooni Lahesõja käigus.
Ja vägede vähendamine Euroopas on järjest jätkunud, jutt on praegu enam kui 60 000 ameeriklasest: Saksamaal (38 000), Itaalias (12 000), Suurbritannias (9000), Hispaanias (2500), Belgias (1200), Portugalis, Kreekas, Hollandis jm, kuid vaid veidi enam kui 30 000-st ameeriklasest Euroopas juba aastal 2017.
Ehk, kui ameeriklased räägivad uuesti kasvavatest kaitsekulutustest Euroopale, on nende kohalolek siin endiselt kahanemas. Vaid Vene oht Baltimaadele ja Poolale sunnib allianssi end tõsisemalt kokku võtma. Kaitsekulutuste tõus läheb enamasti siiski tehnikale.
Afganistanist ja Iraagist koju
Lähis-Idas on suurim USA kohalolek hetkel Kuveidis (12 500), Bahreinis (3400), Türgis (1600), Djiboutis (1200), jne, enamasti nähtavasti Pärsia lahel paikneva viienda ja Vahemeres paikneva kuuenda laevastiku all, Türgis aga lennuväebaasina. Saudi Araabiast tuli juba väed välja viia.
1983. aastal rajatud keskregiooni väejuhatus CENTCOM juhib operatsioone regioonis, mis sisaldab ka Lähis-Ida ja Afganistani. Afganistanis ja Iraagis tuli vahepeal ka kohalikke USA vägede juhtimisstruktuure kasutada. Afganistanis on 36 000-meheline USA kohalolek kahanenud Obama ajal tänaseks 9800 peale, ja väed kavatsevad lähiaastatel üldse lahkuda. Afganistanis oli 2011. aastal välisvägesid üldse 140 000, siis algas pihta kojuminek. Iraagis oli 2007. aastal 170 000 USA sõdurit, nüüd vaid 3550 ja pole ka näha, et USA tahaks seal enam aktiivsemalt sekkuda.
Lõuna-Ameerikas pole USA kohalolek kuigi suur, pigem näeb seal erioperatsioone, väidetavalt on 400 sõdurit küll Hondurases ja 700 Guantanamos Kuubal. USA-ga ühinenud Puerto Ricos on sellestki vähem USA sõdureid. Mehhiko narkosõjas on USA eriüksusi küll nähtud, aga vähe.
