Kui autosse ronib viirastus: tsunamipiirkonnas sõitvatel taksojuhtidel on probleem
Jaapani taksojuhid väidavad, et sõidutasid pärast 2011. a hukatuslikku hiidlainet viirastusreisijaid.
Seitse sajast taksojuhist, keda Jaapanis Tōhoku rajoonis Miyagi prefektuuris Sendais tegutseva riikliku Tohoku ülikooli sotsioloogiatudeng Yuka Kudo küsitles, kirjeldasid seletamatuid kokkupuuteid salapäraste klientidega.
Taksojuhte küsitles Kudo oma diplomitöö tarbeks, reisides aasta vältel igal nädalal Ishinomaki rannikulinna, et seal kliente ootavate taksojuhtidega vestelda. Kudo esitas rohkem kui sajale juhile samu küsimusi.
Üks juht pajatas eriti kõheda loo. 2011. aasta suvel oli kasukaga naisterahvas Ishinomaki jaama lähistel tema takso peale tulnud ja palunud sõita Mianmihama jaama.
Kui juht märkis, et hiidlaine tegi sealse linnaosa maatasa, olla naine väriseval häälel küsinud: „Kas ma olen surnud?“ Juht pööras selle peale pead ja avastas, et tagaiste on tühi.
Teine juht mäletas 20ndates eluaastates noormeest. Kui ta tahavaatepeeglisse vaadates uuris, kuhu sõita, näidanud noormees sõrmega ettepoole.
Kui juht seepeale reisi sihtkohta küsis, vastanud noormees: „Hiyoriyama“. Selleks ajaks, kui takso kohale jõudis, oli reisija sellest juba kadunud.
Lihtne on taoliseid lugusid väljamõeldisteks pidada, kuid taksojuhtide sõiduaruanded annavad mõista, et midagi seesugust võis tõepoolest juhtuda.
Kui mõni „viirastus“ taksosse istus, käivitas juht taksomeetri, mis tähendab, et sõidu ajal kadumaminemisest hoolimata registreeriti reisijad süsteemis.
Juhid pidid „tontide“ sõidutasu kinni maksma omast taskust. Mõned jäädvustasid kummalise kohtumise isegi oma sõiduaruandesse.
Kõik ennast taksojuhtidele ilmutanud „fantoomreisijad“ olid noored, mis annab Kudo osutusel alust uskuda, et tegemist oli tõepoolest 2011. aasta tsunami ohvritega.
„(Suremine) muserdab noori inimesi, kui nad ei saa kohtuda armastatud inimestega,“ selgitas tudeng. „Kui nad soovisid oma kibedust edasi anda, võisid nad selleks valida taksod, mis on nagu väikesed omaette toad.“
Huvitaval kombel ei tundnud ükski taksojuht enda väitel hirmu, vaid suhtus erilisse reisijasse aupaklikkusega. Kuna nad olid ka ise katastroofis lähedasi inimesi kaotanud, nägid nad neis kohtumistes spirituaalseid kogemusi, mida ülejäänud elu vältel heldimusega meenutada.
