Savitahvlike näitab, kuidas muistsed babüloonlased Jupiteri taevast üles leidsid
Inimese pihku mahtuv pruun savitahvlike, millele on kiiruga kritseldatud äärmiselt napp ja lühenditeküllane kiilkirja-tekst, tõestab teadusajaloolase Mathieu Ossendrijveri kinnitusel, et muistses Babüloonias rakendati Jupiteri trajektoori väljaarvutamiseks keerulist mudelit, mis meenutab integraalarvutuse algelist vormi.
Varem arvasid teadlased, et vastav matemaatiline tehnika leiutati alles keskaegses Euroopas.
Kõnealune tahvel on juba ammu kuulunud Londonis tegutseva Briti Muuseumi kogusse. Tõenäoliselt valmistati see selleks ajaks Pärsia võimu alla langenud asunud Babüloonia aladel millalgi ajavahemikus 350–50 aastat e.m.a. Tahvlil leiduva teksti hiljuti dešifreerinud Ossendrijver kirjeldab avastust ajakirjas Science ilmunud artiklis.
Berliinis Humboldti ülikooli juures töötav Ossendrijver selgitas, et tahvel kirjeldab Jupiteri kiiruse kahanemist planeedi silmapiirile kerkimisest 60 päeva hilisema ja veel kord 120 päeva hilisema ajahetkeni. Kui kiiruse kahanemise kirjelduse põhjal koostada graafik, näeb see välja nagu kaks omavahel ühendatud trapetsit. Kummagi trapetsi pindala kirjeldab Jupiteri täisnihet (mida väljendatakse kraadides) ekliptika e Päikese näiva aastase teekonna suhtes.
Antiik-Kreeka matemaatikud ja astronoomid kasutasid umbes samal perioodil oma töös samuti geomeetriat, aga ainult tegelikku kolmemõõtmelist ruumi hõlmavate arvutuste näol, nt kasutades Maa lähiplaneetide orbiitide kujutamiseks ringjooni. Matemaatikatudengid võivad abstraktset matemaatikat nüüdisajal küll enesestmõistetavaks pidada, kuid seni polnud leitud tõendeid selle kasutamisest tol kaugel ajalooperioodil.
Praegused matemaatika ajaloo õpikud väidavad, et abstraktne geomeetria leiutati umbes aastal 1350 m.a.j. 14. sajandi keskpaigas hakkas Inglismaal Mertoni kolledžis tegutsenud matemaatikuid, keda nimetati ka „Oxfordi arvutajateks“ (ingl Oxford Calculators) ja üht nendega koostööd teinud Pariisi õpetlast huvitama objektide nihkumine ajas. Nad pakkusid välja Mertoni keskmise kiiruse teoreemi (Merton mean speed theorem), mis väidab, et vahemaa, mille ühtlaselt kiirenev keha läbib konkreetse aja jooksul, on võrdne vahemaaga, mille keha läbiks konstantse kiiruse juures (kui too konstantne kiirus võrdub kiireneva keha alg- ja lõppkiiruste keskmisega).
Nüüd aga paistab, et keskmise kiiruse teoreemi näol on tegu unustatud mudeli taasleiutamise juhtumiga: nähtavasti oli babüloonlastel juba 1400 aastat varem olemas oma arvutustehnika, mis rajanes samal põhimõttel.
Sisuliselt kujutas äsjadešifreeritud tahvel endast puuduvat piltmõistatuse-tükki. „Tegelikult on tahvlile kirjutatud koleda käekirjaga,“ rääkis Ossendrijver. „Tähed on längus nagu väga kiiresti kirjutatud kaldkirja puhul. Tekst on ka äärmiselt lühendatud. Kirjutaja on välja jätnud kõik, mis arvutuskäigu jälgimiseks absoluutselt vajalik pole.“ Tahvlil pole Jupiteri isegi mainitud, kuid arvutused, mida see kirjeldab, olid juba osaliselt tuntud tänu varem dešifreeritud tahvlitele, millel leidub ka Jupiteri nimi, kinnitas Ossendrijver.
Ajavahemikku aastatel 400–200 e.m.a. võib pidada viimaseks uuenduslikuks perioodiks Babüloonia teaduses, märkis Ossendrijver. Babüloonia riik oli küll selleks ajaks likvideeritud, teadus elas edasi Pärsia võimu all. Just tol perioodil leiutati nii sodiaak kui ka horoskoop.
