Kuidas planeerida öist fotosessiooni tähtedega
Loomulikult, lisaks fototehnikale tasub kaasa võtta ka teadmine – mida pildistama minna -, soov päikeseloojangu ja päikesetõusu vahelisel perioodil looduses aega veeta ning kosmost selle täies ilus nautida, kirjutab Photopointi ajaveeb.
Selleks, et talletada ka öisel ajal kvaliteetseid kaadreid, võiks teada paari kuldreeglit ning teha ka piisavad ettevalmistused, et öisel metsalagendikul pildistades fotod õnnestuks.
Selles artiklis toomegi välja öise fotograafia põhitõed ning millele tasuks tähelepanu pöörata.
Esiteks
on vaja korralikku statiivi ja soovituslikult ka distantspäästikut.
Head statiivi seepärast, et säriajad võivad venida teinekord ka 30 sekundi kanti – sõltuvalt objektiivist, kaamerast ja muudest teguritest.
Distantspäästikut on vaja aga selleks, et elimineerida võimalikud liikumised ja vibratsioonid, mis pildi rikuksid.
Pildistamiseks tee endale selgeks, kus asuvad kaameral peegli eellukustus (peegelkaamerate puhul), kust saab aktiveerida iseavaja taimeri (süsteemi stabiliseerimiseks) ning otsi üles pildiotsija katte (et valgust tagantpoolt sisse ei lekiks).
Korralik statiiv on kvaliteetse ööfoto alus. Kui sul tugevat statiivi ei ole, siis pehmem statiiv oma miinimumasendis hoiab ka tihti kaamera paigas.
Sellistel juhtudel on jällegi hädavajalikud liikumist neutraliseerivad lisad – päästiku viivis ja peegli eellukk.
Teiseks
võimalikult laia vaatenurgaga objektiiv kaamera ette. Mida laiem nurk, seda rohkem mahub korraga kaadrisse ja seda pikemat säriaega saab kasutada.
See omakorda mõjutab ka pikimat võimalikku säriaega, kuna kitsama vaatenurgaga objektiivi puhul hakkab maakera pöörlemine tähtedele saba taha kasvatama.
Pikima säriaja leidmiseks saad kasutada "500 reeglit": 500 jagatuna objektiivi pikkusega = maksimaalne sobiv säriaeg sekundites. Näiteks 24 mm objektiivi puhul saab täiskaader kaameraga kasutada 500 ÷ 24 = 21 sek säriaega.
Nikoni, Sony või Pentaxi poolkaaderkaamera puhul tuleb see jagada veel 1,5-ga ning Canoni poolkaadersensoriga kaamerate puhul 1,6-ga. Olympusi ja Panasonicu kaamerate puhul aga 2-ga.
Seega, 18 mm kit-objektiiviga Nikoni peegelkaamera ees saab kasutada maksimaalselt 500 ÷ 18 ÷ 1,5 = 18,5 sek säriaega ilma, et tähtede taha sabad tekiksid.
Kui sa just konkreetselt tähtede liikumist taevakaarel ühte kaadrisse suruda ei taha, siis on mõistlikum nn 500 reeglist kinni pidada. Langevatel tähtedel las jäävad sabad taha – teised taevakehad las olla ikka teravana kaadris.
Kolmandaks
tee eeltööd, kuidas sinu kaameraga sobivaima tulemuse kätte saaks. See tähendab sobiva ava ja sensori tundlikkuse kombinatsiooni leidmist, kuna maksimaalne säriaeg tuleneb objektiivi fookuskaugusest.
Valgusjõuliste objektiividega on see lihtsam, kuna objektiivid annavad natuke rohkem mängimisruumi. Ära pelga täisavaga pildistamist või suurt sensori tundlikkust.
Linnutee pildistamisel on näiteks ISO 8000, 25 sek säriaja ja f/2.8 avaga 15 mm asendis pildistamine täiesti normaalne ja tulem kvaliteetne.
Tegelikult ei ole valgusjõuline ülilainurk nii hädavajalik, ka kit-objektiiviga saab pildi ära teha, kuid see seab omad piirangud. Sellisel juhul võid kiigata kasvõi Photopointi renti, kus leidub paljudele platvormidele kvaliteetseid lainurkobjektiive.
Ise olen nendes olukordades täiskaaderkaamera ees rõõmsalt kasutanud Tamron SP 15-30 mm f/2.8 Di VC USD ning harvematel juhtudel Tamron SP 24-70 mm f/2.8 Di VC USD objektiivi.
Neljandaks
– ning see on tegelikult väga tähtis – teravusta juba päevavalgel ära.
Teades, et ma lähen öösel või varahommikul taevast pildistama, teravustan kaameraga kaugele objektile ära, et saavutada maksimaalne teravus ka kaugete objektide jaoks.
Jah, sa võid välja arvutada ka hüperfokaalse kauguse, kuid tihti ei ole objektiivide skaalad nii täpsed. Samamoodi ei piisa teravustamisrõnga teise äärmusesse keeramisest, kuna paljudel torudel on see teravustamine teistpool lõpmatust.
Igatahes, kaader terav, käib tükk head teipi (näiteks Gorilla Tape) objektiivi teravustamisrõnga peale ning objektiiv manuaalse teravustamise asendisse.
Põhjus, miks soovitan eelnevalt ära teravustada, on lihtne – kui ainult tähistaeva all pildistada, siis valdav enamik kaamerad ei ole võimelised nii nõrgas valguses efektiivselt teravustama ning käsitsi teravustamiseks jääb samuti valgust väheseks.
Võttes kaasa võimsa taskulambi, saab ka kaugema ka objekti pealt teravustatud, kuid see eeldab ikka head kaamerat ja tugevat valgusallikat.
Viiendaks
vali juba päevavalges välja sobiv asukoht pildistamiseks. Päevavalges on võimalik planeerida seda, mis jääb esiplaanile, arvutada välja tagaplaanile jäävad taevakehad või minna laias laastus ehku peale välja.
Viimasel puhul on probleem see, et niisama sihitult sobivat pildistamiskohta otsides pool ööd ringi jalutada võib paljude jaoks tunduda liigse ajaraiskamisena. Ilmselgelt on pimedas raske ka otsida sobivat pildistamiskohta, kuna valgust napib.
Sobiva pildistamiskoha leidmiseks saab kasutada väga mugavalt erinevaid kaarditeenuseid. Selle asemel, et sihitult päeval autoga ringi sõita või metsast sobivat lagendikku otsida, kasuta julgelt hoopis erinevaid e-lahendusi.
Google Maps koos Google Earthi ja topograafilise kaardikihiga annavad hea aimduse küngastest, metsadest ja asustusest, et leida endale sobivaim hea vaatega pildistamisala. Kui see peaks jääma teede lähedale, siis Street View vaatest on kasu esmase hinnangu andmiseks.
Samamoodi on väga efektiivne ka Maaameti Geoportaal, kuna sealne topograafiline kaart ning ka haljastuse kaardistik loovad väga selge pildi arvuti eest lahkumata. Mitu võimalikku asukohta välja valitud, on ka põhjus kätte võtta ning ise füüsiliselt järjest läbi käia.
Kuuendaks
tutvu valgusreostusega.
Valgusreostus on taeva valgustamine põhiliselt tänavavalgustuse poolt ning see võib peita omajagu taevakehasid.
Näiteks Tallinnas või Tartus taevasse vaadates näeb lisaks Kuule ka Jupiteri, Siiriust, Veegat, Riigelit ja hommikutundidel Veenust.
Minnes maale, suurtest asulatest eemale, on vaatepilt hoopis teine. Linnutee galaktika kese, miljonid tähed ja ka tuhmimad planeedid on palja silmaga nähtavad.
Ma olen kasutanud mitmeid kaarte, kuid täpseimad neist on Dark Site Finder (seal kuvatavad tumerohelised alad on juba öötaeva pildistamiseks sobivad) ning Light Pollution Map (kasuta paremal pool äärel olevaid valikuid – 2015. andmestikus on veel pool Eestit puudu, mistõttu vaata 2014. a mõõtmisi).
Pea meeles ka seda, et täiskuu ajal on just Kuu kõige suurem valgusallikas ja teiste taevakehade kaadrisse püüdmine on sedasi rikutud.
Tähtede pildistamiseks on sisuliselt vaja kuuvaba ööd (need poolteist nädalat viimasest veerandist noorkuu esimese veerandini).
Õrn valgusreostus ei riku kaadrit, kuid parimad tulemused saad ikkagi pilkases pimeduses – suurtest linnadest ja asulatest eemal. Kohtades, kus tänavavalgustus ei trügiks kaadrisse.
Teisest küljest – siis kui kuuvalgus on astrofotograafia seisukohalt no-go, pakub täiskuu all maastikufotode pildistamine omapärast tulemust ja meelerahu.
Seitsmendaks
– mis on tegelikult ilmselge – tee endale selgeks, mida sa täpselt pildistada soovid. On selleks kuu taevas ja objektid esiplaanil või hoopis Linnutee galaktika oma täies hiilguses. Või hoopis planeedid meie koduses tähesüsteemis.
Erinevate taevakehade suuna määramiseks või nähtavuse kontrollimiseks on olemas suurepärane vabavaraline taevakaardi rakendus Stellarium, kust saab vaadata taevakehade seisu sinule sobival ajahetkel ja asukohas.
Öösel väljas olles aitavad õige suuna paika panna aga kompass, nutiseade või hoopiski rakendus Google Sky Map.
Stellarium on rakendus, mida olen juba aastaid kasutanud. Sellega saab ette vaadata, mil näiteks Linnutee tuleb ka meie taevas piisavalt nähtavale pildi tegemiseks või täpselt tuvastada mil kõik viis palja silmaga nähtavat planeeti on rivistunud.
Samamoodi on sellest programmist kasu päikeseloojangu aja leidmiseks, kuu liikumise jälgimiseks või nähtavate satelliitide tuvastamiseks – ehk kõik mis taevas on, on ka seal näha.
Pelgalt kuu või päikese liikumise ja tõusude–loojumiste tuvastamiseks võib kasutada ka platvormi The Photographer’s Ephemeris, kus on näha loojangu või tõusu aeg, koidu ja hämariku ajad ning palju muud – ehk põhimõtteliselt sobib ka päevasel ajal kuldse tunni leidmiseks ja pildistamise planeerimiseks.
Apple'i nutiseadme kasutajatele jääb ka võimekas rakendus PhotoPills, kuid pelgalt tõusude ja loojangute kontrollimiseks on see vist natuke liiga funktsionaalne.
Kaheksas
nõuanne on ilmselge.
Kui sa just teleskoobiga süvataeva objekte ei pildista, siis proovi leida esiplaanil mõni objekt pidepunkti andmiseks.
Tähed üksi on igavad – maastik, üksik puu või vana maja annavad pildile hoopis teise mõõtme. Miks ka mitte teha endast selfie Linnutee taustal.
Üheksas
ja viimane soovitus – vaata ilmateadet. Varahommikul ärgates ja avastades, et taevas on ootamatult pilves, või hoopis hilisõhtul lähenevaid tormipilvi vaadates, ei pruugi meeleolu kõige parem olla.
Seetõttu soovitan pikemaajalise prognoosi või planeerimise jaoks (kuni 10 päevaks) kasutada Wundergroundi ja EMHI (4 ööpäeva prognoos) ilmaennustusi. Saad laias laastus teada, kas selleks ööks üldse tasuks planeerima hakata pildistamist.
EMHI portaalis on saadaval ka mudelprognoos – kuni 48 tundi ülitäpset ilmaprognoosi koos pilveinfoga on väga kasulik. Hommikul tulevase öö pilvede liikumise või õhtul varahommikuse selge taeva kontroll on aga hädapärane, vältimaks pildivaeseid väljasõite.
Tegelikult ongi öisel pildistamisel väga suur roll mängida just ettevalmistusel. Mäletan oma esimesi katsetusi aastat viis tagasi, kus sai pool ööd rinnuni märjas heinas järve ääres sobivat kohta otsitud või hoopis keskööl end rabast leitud ning nenditud, et kerge pilvkate ja kuu rikuvad tänased kaadrid ära.
Kasuta võimalust ning kodus toasoojas olles tee endale selgeks – mis on, kus on ja millal on.
Kõik need platvormid ja rakendused teevad sellise planeerimise imelihtsaks ning jätavad rohkem aega põhitegevuse ehk pildistamise jaoks.
Ilmselgelt tõstab korralik eeltöö ka õnnestunud kaadrite hulka, mis ühe öö jooksul võid talletada.
