Kas Arktikas üles kasvanud inimesed näevad tõesti pimedas paremini?
Niisiis, aastal 2007 võttis neuropsühholoog Bruno Laeng ette ja asus uurima, kuidas selline valgusemäng inimeste nägemisvõimele tegelikult mõjub, vahendab Tech Times.
Laeng tõi kokku oma tudengid Norra Arktikaülikoolist (mis loodi 2013. aastal Tromsø ja Finnmarki ülikoolide ühendamisel) ja jagas 252 tudengit kahte rühma, ühed (125), kes elanud ja kasvanud põhja pool polaarjoont, teised (127), kes kasvanud sellest lõuna pool. Mõlemad grupid tegid läbi testid, mis mõõtsid nende võimet värvitoone eristada. Kontrollrühmana läbis samasuguse testi ka 41 inimest laiuskraadidel 40 kuni 58, mujalt Euroopast.
Need, kes kasvanud polaaraladel, tegid palju rohkem vigu, kui pidid määrama kollakas-rohelisi toone, samas kui neil oli oluliselt lihtsam eristada sinakaid toone. Puna-roheline värvipimedus on aga seda suurem, mida kaugemal ekvaatorist elatakse.
Norra elanikest umbes kümnendik elab põhja pool polaarjoont, ka Tromsø, kus test korraldati, asub seal. Päike loojub seal novembris, et uuesti tõusta horisondist kõrgemale jaanuari keskel, mis võimaldab vahepealse perioodi kohta kasutada ka terminit polaaröö. Polaaaröö Teravmägedel kestab oktoobrist veebruarini, põhjanabal lausa septembrist märtsini. Tänapäeva Norras pole küll mørketid enam nii pime aeg kui varem, sest nägemist mõjutab selgelt ka elektrivalgustus.
On juba varasemast teada, et teistsugune valguskeskkond võib kutsuda esile anatoomilisi muutusi imetajate nägemissüsteemis. Ka inimeste nägemisvõime on esimestel elukuudel alles arengufaasis. Ilmnes, et sügisel sündinud inimestel ilmnes muutusi värvitajumises oluliselt rohkem, mis viitab just esimeste elukuude jooksul toimunud muutustele silmanägemises.
Pealkirjas esitatud küsimusele lõplikku vastust teadlased anda ei üritanudki, kuid edasiseks uurimustööks annab see ainest piisavalt.
