MEENUTUS JAANUARIST 1991 TOOMPEAL: Hirmud hoiti kontrolli all. Mõni ehk tundis isegi pettumust, et ei saanud kakelda
Ajaratast tagasi kerides alustaksin aastast 1990, kuna sellest sai alguse eellugu, mis mind piirile viis. 1990. aasta sügisel läksin vabatahtlikult piirile, osalesin esimesel nn inspektorite kursusel „Eesti Piir I“ ja olin piiripunkti ülem Põlvamaal. Esimeste vabatahtlike piirikaitsjate seas läksin detsembris Peipsi kaldal asuvasse Remniku pioneerilaagrisse, et aidata käivitada piirivalve õppekeskust. Läbisime esimestena juhtivkoosseisule mõeldud kursuse ja 1991. aasta jaanuari alguses alustasime esimeste (vabatahtlike) ajateenijate allohvitseride koolitamist. Valisime tulevasi allohvitsere hoolikalt ning korraldasime kandidaatidele isegi kehalised katsed. Soovijaid oli isegi rohkem, kui esimese kursuse nimekirja mahtus. Detsembris olime vabatahtlikena omal nahal proovinud, kuidas keskus toimiks, kui selles väljaõpet alustada. Lisaks määrati osalejad kursuse lõpus komisjoni poolt ametikohtadele kompanii struktuuris. Tänu sellele oli jaanuaris lihtne alustada.
Kompanii jagunes neljaks kahejaoliseks rühmaks. Olin esimese rühma teise jao ülem koos (kadunud) Ivar Põhakoga. Väljaõppe käivitamine sujus vaatamata rasketele oludele ja segastele aegadele tänu isikkoosseisu motiveeritusele. Endise pioneerilaagri taristu sobis sadade pioneeride karjatamiseks rahuaja tingimustes ja pidi sõja ajal isegi pataljoni mahutama. Seega polnud tingimustel häda midagi. Õppekava koostamisel tuli arvestada reaalsete võimalustega ja olemasolevate vahenditega, mida oli vähevõitu ning relvi polnud üldse. Tänu sellele domineerisid tunniplaanis määrustikud, riviline väljaõpe, kehaline kasvatus, topograafia, piiriteenistus ja isamaaline kasvatus. Suurim koorem lasus õppekeskuse ülemaks määratud (kadunud) Johan Saarel ning tema asetäitjatel (kadunud) Ralf Nellisel ja (kadunud) Eldor Luhaväljal, kellel oli eelnev teenistuskogemus ohvitseridena. Nõukogude taustale vaatamata julgesid nad uut riiki teha ja piirivalvet üles ehitada. Eriliselt paistis silma Johan Saar oma isamaalisusega. Seda kõike polnudki nii vähe kui ärevaid aegu silmas pidada. Olime tulevasi allohvitsere koolitanud ja kasvatanud nädala kui sündmused Baltikumis ärevaks kiskusid. Ida-Virumaalt vaadates tundus Tallinn kaugel olevat, kuid ärevus kandus ka meieni. Nagu selgus, polnud pealinn meid unustanud.
13. jaanuari hommikusel rivistusel-lipuheiskamisel edastas Remniku õppekeskuse ülem Johan Saar organisatsiooni (majanduspiiri) juhi Andrus Ööveli palve osaleda valitsuse ja staabi valvamisel ja kaitsel. Kummaliselt kõlab, kuid käsu asemel anti igale võimalus valida ja otsustada – kas minna Tallinnasse, jääda laagrisse, naasta koju või oma piirilõiku. Enamus nõukogude armee kutselise kui ajateenistusliku taustaga juhtivkoosseisust tõmbus korraks tõsiseks ja manas alateadvuses esile NA suure ja võimsa masinavärgi, millega partei ja valitsuse „suure asja“ eest tuli välja astuda kui vaja. Miljonid mehed ja tohutu hulk sõjatehnikat, mille kasutamine separatistlike ehk „mässumeelsete“ vabariikide vastu polnud välistatud. Noored (tulevased) allohvitserid ei osanud kartagi. Nemad olid oma valiku teinud kui piirikaitsega liitusid kuigi tollaste seaduste kohaselt võidi neid käsitleda „punaarmee“ väejooksikutena.
Keegi rivist kohe välja ei astunud ja keskuses algasid ettevalmistused kompaniisuuruse ekspeditsiooniüksuse väljasaatmiseks tõenäoliste (eeldatava) rahutuste või korratuste piirkonda. Spordi ja kehalise kasvatuse instruktor Lembit Ilsjan korraldas kiire rahutustevastase väljaõppe ja treeningu. Harjutasime rühmadega kuidas koondrivis masse ohjeldada. Kilpe ja kiivreid polnud, vaid kumminuiad ja küünarnukitunne. Ühed seisid rivis ja teised mängisid „mässulisi“, kes massina rivis seisjatele peale valgusid. Rüsinat ja rabelemist oli palju, päris ehtsaks kismaks siiski ei läinud. Ikkagi omad poisid ja õppus, samas andis mingigi kogemuse juhuks kui... Kuna tulisematest relvadest polnud mõtet unistada, siis revideerisime oma pigem külmrelvade kategooriasse kuuluvaid erivahendeid nagu kummist nuiad. Neidki polnud palju ja Saar andis käsu metsast jämedaid kaikaid juurde lõigata. Saar oli kogenud mees ja hea juht. Sai aru, et kui rahvas istub tegevusetult, siis hakkavad mõtlema sündmuste negatiivsematele aspektidele. Osaliselt vajadusest moraali ja motivatsiooni hoida, osaliselt praktilisest vajadusest „relvi“ teistelegi jagada. Olin jaoülemana ametis ega vaevanud oma pead muretsemisega isikliku käekäigu pärast. Nüüd pidin alluvatega tegelema ning neid julgustama. Endas olin selgusele jõudnud juba tükk aega tagasi, kui 1990 alguses kaitseliitu astusin ja erirühma pealikuks valitud sain. Oli näha, et süsteem oli rabe ja müürid kippusid langema. Valitud tee oli õige ning aeg oma riigi taastamiseks küps. Seega polnud erilist hirmu, et nahk auklikuks lastakse. Polnud ka väga kahju, kuna olin kolmekümnene ja elus midagi näinud.
Pärastlõunasel ajal, kui pimedus ligemale hiilis, saabusid pealinnast laagrisse kaks suurt (kollast) Ikarus-tüüpi linnaliinibussi. Meeskond jagunes kaheks ning bussidele laaditi ühtses vormis piirikaitsjad, kotid isiklike asjadega ning metsast hangitud puitmaterjal – kaikad. Suures linnas vuranud bussid olid funktsionaalsed ja ruumikad seisjatele, kuid mugavate istmeteta ega mõeldud pikamaasõiduks. Kõikidele ei jagunud istmeid, seega istus osa meeskonnast põrandal n-ö kottide otsas. Sellele vaatamata oli meeleolu positiivne kui mitte sõjakas. Kuulasime kellegi transistorraadiot, et uudiste abil toimuvaga kursis olla. Teekond kestis üle kahe tunni ning selle vahemiku sisse ei mahtunud ühtegi uudist, mis oleks paanilist ärevust või hirmu külvanud. Ilmselt aitas kaasa asjaolu, et enamuses ajast polnud ka erilist levi. Tallinnasse sissesõidul ei torganudki silma, et linn on piiramisrõngas ja kõikjal käivad tänavalahingud. Võis ju mõelda, et ilmselt oodati meid. Oodatigi, seda eriti Toompeal, kus valitsus ja Kodukaitse staabis vanas nn komandandi majas Toompea 1 aadressil asus omakorda tegutsev piirikaitse staap. Igati mitmekihiline pirukas ja segane käsuliin tänu Kodukaitse juhtkonna mitmel toolil istumisele. Milline geograafiline ja organisatoorne sooduspakett, kus kaks ühe hinnaga välja paistab.
Vabastasime bussid piletita reisijatest ja muust kolast ning peale mõningast sebimist võtsime staabi juures kompanii joonele. Taoline jõudemonstratsioon sinises nn kodukaitsjate vormis üksuselt mõjus eestimeelsetele möödujatele südantsoojendavalt ning impeeriumimeelsetele vastupidiselt. Olid nendegi silmad ja kõrvad kõikjal ning jälgiti toimuvat ja kanti ette kuhu vaja. Õnneks valitses vastavates organites segadus ja domineeris ebakindlus ning kõhklemine, seega keegi ei teadnud, kus vaja on ja palju vaja on.
Meid oli igatahes vaja ja kohe ning mitmel pool. Peamise ja prioriteetse objektina jäi loetelu tippu Toompea loss tänu selles paiknevale valitsusele. Mõningasele segadusele vaatamata õnnestus objektid ära jagada ja teenistus käima saada. Tekkis nn bermuuda kolmnurga põhjamaine ja minimalistlik kuivamaaversioon. Kompanii põhijõud suunati lossi ja staabi perimeetrile ning ebakorrapärase kolmnurga puuduv kolmas nurk leiti Rüütli tänava vanas Rootsi kirikus. Selles toimus meie rahva „omakaitse“ löögiüksuse majutamine tollase raskejõustiku spordisaali mattidel. Miskit mattide ja jopedega seonduvat võis kõlada oletatava vastase staabinõupidamisel kus kanti ette teadmata väljaõppekeskusest ilmunud distsiplineeritud eriüksuse saabumisest. Olime nende jaoks niivõrd erilised oma ühtse vormi ja puuduva relvastuse tõttu. Vaid kõige parimatele ja erilisematele ei anta isegi relvi, kuna kõvadel meestel pole neid lihtsalt vaja. Ja kui ongi vaja, siis võtavad vastavast ettevalmistatud peidikust või vaenlaselt.
Esimesel ööl olin oma esimese rühma teise jao poistega staabis. Korraldasime teenistust vastavalt võimalustele ja vajadusele, mis oli esimesest suurem. Samas polnud staabis alaliselt teenivatel juhtidel kindlat plaani ja tegevuskava. Meie keskuse kogenud juhtivad ohvitserid eesotsas Saarega aitasid kompanii kasutamist korraldada. Kodukaitse planeeris tõkestamist ja kavatses vedada Toompeale kivirahne ning kasutada suuri veomasinaid. Miski sümboolne kaitseliin oleks „punaste“ soomustehniliste vahendite aeglustamiseks moodustunud. Teine ja olulisem kaitseliin oli moodustunud rahva südametes ja meiegi olime seeläbi osa rahvast ja liinist kui sellisest. Mistahes väljaõppinud kõrilõikajate vastu poleks kummastki kasu olnud ega ka kumminuiadest koos kaigastega. Vilniuses oli dessantväelaste soomukiroomikute all piisavalt palju hukkunuid, kuid rahvas seisis edasi. Samas oli meiegi motivatsioon ja vaim võrreldamatult tugevam kui nendel teistel keda oodati.
Staabis venis aeg öösel kuidagi aeglasemalt kui päevavalges. Ju on valguskiirus päevasel ajal suurem ka ajalisel skaalal pimeda ruumiga võrreldes. Osa poisse oli välisukse juures, kuid seespool koridoris. Jagasin oma jao nii, et oleks kaks vahetust, mitte nagu tavalises valveteenistuses, kus on kolm. Polnud suurt jagada midagi, meil oli jaos kaheksa tublit noort piirikaitsjat. Peamiselt Raplamaalt, kuid sellele vaatamata asjalikud. Seega moodustasin mina koos nelja mehega esimese pooljao ja jaoülema asetäitja ülejäänud kolme mehega teise pooljao. Minu paarimees ehk teine jaoülem Põhako oli käsukorras jäetud laagrit valvama. Keegi pidi ka laagris olema ja seda kaitsma. Selline oli kord sõduri saatus, et tuleb vahel ka käsku täita. Magasime kas toolil istudes või lihtsalt põrandal, mis polnud ei kosutav ega mugav. Vahet polnud, sest sõdur magab vajadusel ka püstijalu. Olin vene kroonus teenides näinud, kuidas väsinud sõdurid magasid kõndideski. Praktiline kuigi ebamugav ja tervistkahjustav kui komistasid. Tänu sellisele võrdlusvõimalusele oskasin oma noorematele kolleegidele sisendada, et suur ja võitmatu punaarmee on müüt. Märkasin, et sellist julgustamist nad natukene ikkagi vajasid, kuid pealtnäha olid igati normis ja vormis.
Hommikul olime pisut loppis ja väsinud, kuid endiselt kõrges lahinguvalmiduses. Õnneks oli kompaniil kolme objekti vahel jagunedes võimalus reservi tekitamiseks meie majutuskohas paiknevate jõudude baasil. Reservis viibivad allüksused said puhata ja vahel kohe mitu tundi. Järgmisel päeval said valvegraafikud paika ning teenistus lükati õigetesse rööbastesse, kuigi suund oli selge. Põhirõhk pandi endiselt lossi kaitsmisele, kuhu selle päeval suunati ka kompanii esimene rühm (kadunud) Leo Tuliku juhtimisel. Siinkohal oskas endine tuletõrjuja märgata lossis valitsevat tuleohtu. Tavaliselt kasutatakse igasuguste ebaregulaarsete massiürituste juures tulirelvadele lisaks muid tuleohtlike materjale nagu süütepudelid. Tulik suutis oma hoiatava sõnumi edastada Saarele ning see omakorda lossi kaitse ja turvalisuse eest vastutavale isikule. Nagu võiski arvata, sai Tulik endale kohe ja sujuvalt lisaülesande ning muutus rohkem vabatahtlikuks ülempritsumeheks lossi mastaabis vabanedes seega rühmaülema kohustustest, kuna jaoülematena olime niigi pädevad ja saime edukalt hakkama vaatamata tema juhtimisele. Enne seda määras ta minu koos kogu teise jaoga valgesse saali tulekustutusvõimekusega eriüksuseks. Sättisime ennast nimetatud ruumis sisse. Olnud valitsuse nõupidamise ruum ja vastav piklik „ümarlaud“ koos soliidsete toolidega olid nüüd meie päralt.
Valitsusevahetus ehk „troonipööre“ oli toimunud kogu maailma avalikkusele täiesti märkamatult. Istusin peaministri toolile ja hindasin olukorda. Kordagi ei tulnud sellele mõttele, et olud on, aga korda pole, kuna minule kui pealikule ei tuua kooki ja moosi ning kohe. Kusagilt ilmusid hoopis Tuliku abiga punased ja rasked süsinikkustutid, mille varud ladustasime mitmele poole. Eriti akende ligidusse, sest kohe akna taga oli lai rõdu, kuhu oleks „mässajatel“ lihtne ronida, kui keegi ei takistaks. Meie töö pidigi olema rõdule pürgijaid „jahutada“. Selleks otstarbeks vedasime kusagilt kohale tuletõrjevoolikud ja otsisime kohta kuhu need veevärki ühendada. Vastavad kapid koos kraanide ja torustikuga pidid olema suuremates asutustes vastavalt üleliidulisele standardile. Seda Tuliku poiss teadis ning panime voolikute ühe otsa vastava kapi juurde valmis ja teises otsas olid joatorud, millega vajadusel „tuld“ anda. Punased kustutid olid juba lähivõitluse jaoks. Tegime Tulikuga jaole kiire juhendamise ja näitasime kuidas vastava kraani keeramise ja toru suunamisega vastastele „külma“ teha. Tegevusraadius oli maksimaalselt meetrine, kuid laengu otsalõppemisel võis raske metallist kobakaga oponendile virutada.
Päev sai kiirelt otsa kogu selles tohuvabohus, kuid olime kindlalt oma posti piirides. Lossis polnud lubatud ilma vajaduseta ringi liikuda, kuid vajaduse leidis alati. Pealegi oli mitmel pool meie sinises vormis piirikaitsjaid ning keegi ei suutnud vahet teha. Lossi ei pidanud seestpoolt ju eriti turvama, kuna oht pidi lähtuma väljastpoolt. Kohalikke turvajaid ja juurde antud politseinike oli ilmselt vähe. Olime neid ikka vahel kusagil vilksatamas näinud. Keegi astus ka meie saali sisse ja ladustas nurka ühe komplekti erivarustust kiivri, torkevesti ja kilpide näol. Kui mees lahkus, siis proovisime kohe vahendeid selga. Oli vaja selgeks teha kuidas asjad toimivad. Tegime ka kiirelt pilte, kuigi kaamerad polnud seespool hoonet teretulnud. Olles olulisel-elulisel positsioonil muutus meie jagu kolleegidele omamoodi turismiobjektiks kuhu hiiliti, et koos „ajutise valitsusega“ pildistada. Mitmel korral vilksatasid meie juurest läbi ka VIP-tüüpi tegelased nagu mõni minister Laanjärv. Meelde on jäänud hr Savisaare kiire ja tempokas askeldamine. Nagu uudistest kuulda võis polnud olukord lootusetu, kuid oli endiselt ärev. Märkasime, et rahvusvahelist ajakirjandust liikus ringi ja iga päevaga üha rohkem. Selline positiivne indikaator saatis ka meile signaale, et maailm teab toimuvast. Ööseks ilmselt vähendati tunnimehi, valvureid ja uksehoidjaid ning saatsin osa poisse maadlussaali puhkama. Kuuldavasti pidi järgmisel päeval midagi toimuma, seega polnud mõtet ressurssi raisata. Uni ja puhkamine on samuti relvad ning neid tuleb kasutada, kui muud pole.
Jaanuar numbriga 15 osutus omamoodi murdeliseks teisipäevaks. Peale hommikusööki olime kõik postidel tagasi. Interliikumise miiting algas nendele lossis istuvatele piirikaitsjatele kuidagi märkamatult, kes ei passinud kogu aeg kusagil akna ligidal. Meie jaol oli selles osas pilet esimesse ritta ja avanev üleplatsiline vaade (lausa 3D formaadis) näitas töölissalkade sisseimbumist ja kogunemist. Töölisklassi ehk proletariaadi „parimad“ esindajad olid organiseeritult kohale saabunud. Kaugemalt (Ida-Virumaalt) tulijad isegi bussidega ning lippudega. Kergest joobest või raskest pohmellist rääkimata. Kutsumata külaliste mass kattis peagi suurema osa lossiesisest platsist. Silma järgi hinnates tundus, et ei anna laulupeo mõõtu välja ning vaba ruumi jäi kohati hinnanguliselt ülegi. Panin tähele, et mõned grupid olid paremini organiseeritud ja riietatud nn „afganka“ vormi. Küllap leidus rahumeelsete demonstrantide ridades militaarmaailmas tegutsevaid „töömehi“. Põrnitsesin aknast allpool voogavaid liidumeelseid aktiviste, kuid pidin piirduma ainult visuaalse jälitustegevusega. Samas pidin oma alluvatel rohkem silma peale hoidma ning hindama varustuse valmidust ekstreemsemateks olukordadeks. Igaks juhuks ühendasin vooliku teise otsa selle kapis peituva otsaga. Enne kontrollisin vee olemasolu. Vesi oli süsteemis sees, kuid surve osas polnud kindel. Pealegi võis keegi provokaator kusagilt väljastpoolt lossi peamise veetrassi kraanid kinni keerata. Ilmselt väga hea ettevalmistuse ja spetsialistide olemasolul seda tehaksegi.
Õnneks polnud tookord selliseid detaile arvesse võetud. Süütepudelite kasutamise korral oleks kogu lossi ja selles paikneva rahva seisukord nutune olnud. Ilmselt loodeti, et interliikumise üksuste saabumisel kohkuvad vähesed kaitsjad ning jooksevad laiali. Seejärel võetakse loss üle ja töörahvas ruulib ning õiglus ja kord saab automaastelt taastatud parimas sotsialistlikus kastmes. Miskit ei toiminud ning massid käitusid kaootiliselt, kuid ebakindlalt. Puudus kindlakäeline juhtimine vastava tunnustatud „dirigendi“ kujul. Tollased juhtfiguurid Kogan ja Lõssenko pidid kusagil askeldama. Lõssenkot nägin aknast, kui ta tormiliselt ühe rühma ees kätega vehkis, kuid need seisid ebalevalt ja hoidsid käsi taskus. Ilmselt oli nendegi kõrvu kostunud lossi valvama saadetud politsei- ja piirivalve erilistest üksustest. Osaliselt ka seetõttu, kuid peamine põhjus peitus sõjaväe passiivsuses ja kohalike vastuseisus „vennaliku pere“ mudelile. Seda ka oma noorematele relvavendadele selgitasin, kellel veel vähene elukogemus taoliste nüansside analüüsimiseks.
Provokatiivsetest toimingutest jäid nimetatud miitingul domineerima lõugamine, räuskamine, karjumine, ähvardamine, käte laiutamine ja rusikatega vehkimine ning lippude lehvitamine. Üldist rünnakut ei järgnenud ja mitme tunni pärast olime meie võitnud. Vähemalt selle toimumata lahingu, mille puhkemise korral oleksime halvemal juhul teiseks tulnud. Valvsust minetamata jätkasime oma jaoga teenistust, kuni ootamatult saabus öö, mille toimumise osas lubas ilmajaam pimenemist. Saatsin taas osa meeskonnast spordisaali magama. Kuulsime uudistest, et naaberriikides oli olukord endiselt ärev, kuid rahvas püsis barrikaadidel ja poliitikud suhtlesid omavahel ja otsisid ühiseid lahendusi.
Järgmisel päeval jätkasin jao juhtimist peaministritoolilt. Kunagi ei tea, milleks taoline kogemus kasuks tuleb. Eilne miiting oli kindlasti nii mõnegi mehe hinge ärevaks ajanud, kuid hirmud hoiti kontrolli all. Mõni ehk tundis isegi pettumust, et ei saanud kakelda. Olin oma jaoga väga rahul, kuna poisid olid vastu pidanud sisemisele pingele. Nii head koolitusprogrammi juhtide väljaõppeks poleks Remnikul ka raha eest saanud korraldada. Sellega ei saanud veel joont alla tõmmata. Ootasime uusi rünnakuid ja sõjaväe sekkumist kuna „rahumeelne“ miiting ei andnud oodatud tulemust. Jätkasime lossi ja staabi valvamist, mingil ajal olime jaoga reservis ja ootasime käsku.
Paaril korral õnnestus ka linnas liikuda. Olime vormis ja rahvas märkas seda. Inimesed tulid juurde, tänasid ja surusid kätt ning patsutasid õlale. Tunne oli üsna ülev. Eriline soojus jäi hinge kui Johan Saar tõi spordisaali „soomepoiste“ ja saksa poolel võidelnud veteranide grupi. Korraldasime alustuseks rivivõtete demonstratsiooni ning seejärel korraldasime nendelegi riviharjutuse ja kasutasime Eesti Kaitseväe vana rivimäärustikku. Vintsked vanamehed ajasid seljad sirgu ning näitasid, et on veel kõvad tegijad. Lahkudes ja tänades oli mõnelgi silmanurk märg.
Nädalaga oli selge, et impeerium ei anna vastulööki ja selle taastamine ei õnnestu. Siinkohal mängisid rolli mitmed faktorid, tegurid ja võtmetegelased. Meiegi kaudne panus sealhulgas. Remnikule pidime naasma, et jätkata allohvitseride koolitamist ja valmistuda ajateenijate vastuvõtuks suuremale kursusele. Poiste pikem hoidmine pealinnas polnud enam otstarbeks, kuna oleks rikkunud järjepidevuse ja nurjanud õppekava, kuigi samas oleks toetanud lossi ja staabi kaitset lisaks kivirahnudele, mis selleks ajaks Toompea nõlvale veetud. Kividest saab olla tugevam vaid rahva tahe ja sisemine kindlus, mis aitab vastu seista kurjuse jõududele.
Tagasiteele Remnikule asusime organiseeritud korras. Taktikalises terminoloogias kannaks taoline lahkumine väärika eemaldumise silti, kuid seekord olime teele asunud võitjatena ja siltidest polnud lugu, kuna võitjate üle kohut ei mõisteta. Bussides valitsesid kõrgendatud meeleolud kuivale seadusele vaatamata. Noored allohvitserid olid sooritanud kõrgele hindele väga komplitseeritud eksamid. Mis muidugi ei takistanud koolipinki naasmast. Paljud tollase nn esimese ajateenijate piirikaitsjate allohvitseride kuuajalise kursuse lõpetanud poisid jäid teenistusse peale ajateenistuse lõppemist. Tollane laagri juhtkond ja kompanii põhituumik aitasid taastada piirivalvet ja käivitasid teisigi õppekeskusi. Mitmed on vajunud manalasse, mida kirjutise tähelepanelik lugeja märkab nimede ette lisatud sõnas (kadunud). Pühendangi selle lühikese loo nende julgete meeste mälestuseks, kes tulid tollel raskel ajal ja aitasid riiki (taas)luua, piirivalvet ja kaitseväge taastada.
---
Saada meile oma lugu ja mälestus sellest, milline on Sinu ja Sinu perekonna ning sõprade lugu aastal 1991 aadressile ester.vaitmaa@delfi.ee.
Projekt "25 aastat tagasi" viib meid taasiseseisvumise juubeliaastal Delfis ja Eesti Päevalehes kogu aasta jooksul tagasi sündmuste juurde, mis olid olulised meie vabaks saamise loos.
