Astronautide uriin on kiivalt valvatud varandus
Muu hulgas on selle põhjuseks asjaolu, et peaaegu kõik, mida nende organismid teevad, on teaduse jaoks huvitav.
Ainuüksi kosmoseraketis viibimine on sisuliselt katse: lennujuhtimiskeskus kogub selle kohta lakkamatult teavet.
Osaga teabekogumisest saavad hakkama kosmosesõiduki pardale paigutatud andurid, osa peavad astronaudid ise salvestama. Ja osa väärtuslikest andmetest moodustab uriin.
Kosmoses lendamine pole inimkeha jaoks sugugi kahjutu. Astronaudid peavad arvestama südamelihase kahanemise, silmamunade deformeerumise, selgroo väljavenimise ja luude hõrenemisega.
NASA Lyndon B. Johnsoni nimelises kosmosekeskuses tegutsevatele keemikutele teeb muret just viimane. Kosmoseprogrammi raames loodetakse läkitada inimesed Marsile, aga me ei saa seda kuidagi teha, kui meie luustikud reisi vältel pöördumatuid kahjustusi saavad.
Nagu näha ülalolevas videolõigus, peavad astronaudid rahvusvahelise kosmosejaama pardal pidama rangelt kinni treeningprogrammist, mis nende luid tugevana hoiab.
Ilma gravitatsioonita on keeruline korralikult trenni teha, mistõttu tegeletakse kosmoseprogrammi raames muuhulgas treeningseadmete peennivelleerimisega. Selleks on aga vaja teada, kui hästi olemasolevad seadmed luude hõrenemist pärsivad. Ja selleks lähebki vaja uriini.
Kusi annab meie organismis toimuvatest protsessidest üllatavalt informatiivse ülevaate. Kujutab see ju endast kõigi üleliigsete kemikaalide ning mittevajalike toit- ja mineraalainete varamut. Kahaneva luumassiga astronautide uriin sisaldab palju kaltsiumi. Nad n-ö kusevad enda luid välja.
Kusi kogutakse kosmoses kokku ja tuuakse koos astronautidega Maale tagasi. Kui põiesisu ükskord laborisse jõuab, on see läbi lennanud väga pika tee.
Valitsus panustab kosmoses kustud uriini turvamisse arvestatavaid ressursse. Pole ime, kuna, nagu videos selgitab NASA biokeemik Scott Smith, seda peetakse riiklikuks aardeks.
