Ookeanipõhjast Malaisia lennukit otsides leitakse kõike muud peale lennuki
Malaysia Airlinesi lend MH370 jäi teatavasti kadunuks teel Pekingisse, 239 inimesega pardal, 8. märtsil 2014. Müstika ei vähenenud ka mullu, kui lennuki tükke teisel pool India ookeani Réunioni saarele hakkas kanduma.
Lennukit on otsitud igast suunast, kuid üha selgem on, et ta pidi olema kukkunud merre ja hoopis valel pool Indoneesia suurte saartega võrreldes. Viimasel ajal on otsingud keskendunud nimelt Austraalia esisel asuvatele merealadele.
MH370 otsingutega on tegelenud süstemaatiliselt kolm uurimislaeva, mis kammivad sonaritega läbi India ookeani põhja Austraaliast läänes, kuid kuna tegemist on hiigelsuure pindalaga kilomeetrite sügavuses, mida varem tunti oluliselt vähem kui näiteks Kuu pinda, pole ka ime, et avastused on ootamatud.
Lennukit pole siiani leitud, aga tipptasemel sonaritehnikat kasutavad otsimismeeskonnad on viimastel kuudel mitmele uppunud laevavrakile sattunud, mis huvitavad allveearheolooge oluliselt rohkemgi kui mõni alla kukkunud reisilennuk.
Juba aasta varem avastati teises kohas merepõhjast ilmsege ankur, mis viitas veel ühele uppunud laevale.
Avastatud on mitu veealust vulkaani, ehk sellest sonaritega kammimisest saavad tööd juurde ka geograafid. Pääsetud pole ka materiaalsetest kadudest, sest üks torpeedokujuline pika trossi otsas olnud sonariseade jäi sellisesse mudasesse vulkaani kinni.
Ookeani piirkond, mida läbi kammitakse, on võrreldav kolme Eesti suurusega - 120 000 km2, kuid tegemist on oluliselt reljeefsema alaga merepõhjas, kui näiteks Alpid kuival maal.
Okeanograafid on nimelt välja joonistanud just selle ala, kui võimaliku koha, kust esemed võinuks Réunioni randa kanduda. Pole küll mingit veenvat seletust, kuidas lennuk oma algsest kursist nii palju eemale võis kanduda, sest sisuliselt lendas lennuk täielikult vastassuunas.