Termotuumapomm B61-12: Uus täppisrelv võib järsult suurendada tuumasõja ohtu
Ja nii nähti totaalset ületoodangut. Kokku valmistas USA külma sõja ajal 66 500 tuumalõhkepead, NSV Liit aga 55 000, sarnaseid pomme valmistas veel rida riike, kuigi õnneks keegi pärast 1945. aastat tegelikult tuumapomme sõjas kasutama pole hakanud. Plaanid nägid ette tervete linnade hävitamist, oli ka hetki, näiteks 1961-1962 ja 1983, kui kõikehävitav tuumasõda tundus olevat nupuvajutuse kaugusel.
Õnneks külm sõda sai läbi ja tuumarelvastus muutus sisuliselt vanarauaks. Täna on Venemaal kasutamiskõlbulikke tuumapomme alles vaid ligi 1800, USA-l 1950, ülejäänud seitsme riigi tuumapommide arv küündib äärmisel juhul kokku tuhandeni.
Ja tuhanded omal ajal arsenalis olnud vananenud tuumapommid on juba läbinud või on desarmeerimislepete kohaselt parajasti läbimas aegavõtvat likvideerimisprotsessi.
B61
Pomm B61 on üks peamist tüüpi termotuuma- ehk siis vesinikupomme USA arsenalis, 3,56 meetrit pika, 33 sentimeetrise läbimõõduga ja 320 kg kaalunud kuni 340-kilotonnise tuumapommina, mida sihtmärgini tuli toimetada lennukite abil. Ehitati neid alates 1960. aastatest kokku 3155, millest on siiani USA relvastuses 200, kusjuures enamik neist, 180 paikneb Euroopas asuvates liitlasriikide baasides. Sõjas pole neid kordagi kasutatud.
Seda tüüpi pommid ei pruugi ka alati tuumalõhkepäid kanda, näiteks 1997. aastal valminud viimatine versioon B61-11 on mõeldud pigem punkripurustajaks. Sellesse pommi võib, aga ei pruugi paigaldada 400-kilotonnist lõhkepead.
Kuid nüüd on USA-s arendamisel pommi järgmine versioon B61 Model 12. Projekt maksab kokku kümme miljardit dollarit ja uut tüüpi B61 peaks asendama neli varasemat versiooni. Tegemist on osaga ligi 30 aastat kestvast tuumarelvastuse uuendamise programmist, mis näeks ette ka pommilennukite, allveelaevade ja ka maalt teele saadetavate rakettide uuendamist. Keegi isegi ei tea, kas programm kunagi lõpuni jõuab, sest keegi ei tea, mis tuumarelvastusest üldse saab.
Vastastikune hävitus pole enam võimalik ega isegi soovitav, pealegi olid senised tuumapommid pigem nn rumalad pommid, omamata kaasaegseid juhtimissüsteeme, uuemat versiooni on parandatud oluliselt, ka tabamise täpsus on paranenud järsult. Valmis oleks sellised pommid ilmselt aastal 2020.
Tuumasõda muutub liiga kergeks?
Pommi heitmine muutub järjest täpsemaks ja kontrollitavamaks, heitjale ka ohutumaks, mis paraku paneb ka USA meedia juba arutama, ega tuumasõja pidamist liiga hõlpsaks ei muudeta.
Vanade B61 pommide tabamistäpsus oli 130-170 meetrit, Model 12 puhul oleks see vaid 30 meetrit. Täpsem tabamus võimaldaks küll ka lõhkepea suurust vähendada, võibolla ka vähendades kõrvalistele isikutele osaks saavat kahju, kuid paraku muudaks see otsustajatele ka kergemaks langetada otsust tuumarelvi kasutada.
Müüt nn "taktikalisest tuumarelvast" elab ju edasi. Vanad strateegilised tuumapommid, mis mõeldud tervete linnade hävitamiseks ja tavaliselt olnud kontinentidevaheliste rakettide sees, kuuluvad ju niigi vananemise tõttu likvideerimisele.
Aga tulevikus on raske isegi ette näha millise lõhkepeaga pomm on varustatud. Tuumalaeng (0,3 kilotonni), mis asetataks B61-12 pommi, oleks vaid kaks protsenti sellest, mis tabas 1945. aastal Hiroshima linna (15 kilotonni).
Edaspidi hoiaks neid relvi kasutamast ehk vaid mure keskkonnale osaks saava kahju pärast, seni ka avalikkuse pahameel. Ja terve rida kodanikeühendusi on juba ka tuumasõja hõlbustumise vastu sõna võtnud. Nevadas sellist pommi mullu ka (ilma tuumapeata, F-15 hävitajalt heidetuna, vaata avavideot) testiti, mis kutsus koheselt esile Venemaa protesti.
Samas ei tasu unustada, et salaja tegeleb ka Venemaa oma tuumarelvastuse uuendamisega, uuendatud Tu-160 pommitajad suudaks kanda aga näiteks 200-kilotonnise tuumapeaga tiibrakette.
Raudne eesriie ja külm sõda elab ju paljude kindralite meeltes endiselt, seda mõlemal pool suurt lompi.
