Fallout 4 kihab võimalustest alati midagi uut leida, ära eksida, kõige ebatõenäolisemas paigas uue seikluse otsa komistada. See on sisult rikkam kui pindalalt ja see on hea märk.

Mängu algushetkedest esineb siin mitmeid elemente, mis koheselt Fallout 3 kõrval tuumakamad, harva ka lihtsustatumad tunduvad.

Kui värvikirevam maailm ja helesinine taevas maitseasjana kõrvale jätta, siis näiteks nutikas, hästi kirjutatud ja esitatud dialoog ning paremini toimiv, vähem kohmakana tunduv reaalaja-võitlus on mõlemad arengud, mis muudavad mängu nauditavamaks.

Täiesti uue elemendina lisati baaside ehitamine-täiustamine, mis kujuneb ilmselt mitmete jaoks kümneid tunde hõivavaks metamänguks.

Selle osadeks on baaside alal kõikvõimalike esemete materjalideks lahutamine ning materjalidest ehitiste, seadmete ja objektide valmistamine.

Mõned objektid vajavad töötamiseks omakorda elektrivoolu, mis eeldab erineva toitevõimega generaatorite ehitamist ning algaja aiahuviline saab väga mugavalt, ühe nupulevajutusega, istutada erinevaid köögivilju.

Meisterdamine haakub mitmes paigas ka mängu põhilooga - konstrueerida on tarvis üksikuid unikaalseid esemeid. Nutikas oleks hetkest, kui objekte materjalideks tegema hakata lubatakse, neid kohe kuhjama asuda, et hiljem mängusammus auku ei tekiks. Siin on esemeid ja materjale, mida leiab harva ning teekond nendeni võib olla aeganõudev.

Baaside ehitamise kõrval on võimalik meisterdada esemeid, hakates pihta kemikaalidest ja ravimitest, lõpetades toiduga. Rüüsid ja relvi lubatakse vaid modifitseerida.

Hololintidega saab kaasa terve kogumiku pisemaid retromänge, mida oma elektroonilise abilise (Pip-boy) abil igal ajal eraldiseisvalt mängida lubatakse. Kontsepte on erinevaid, äratuntavad on mitmed klassikud.

Otseloomulikult domineerib siin pikk ning 4 erineva lõpplahenduse suunas hargnev põhilugu. Selle lõpetamiseks kulub ligikaudu 25 tundi või enam, seda toetavad huvitavad lisamissioonid ja pisemad missioonihakatised.

Veelkord, siin on rohkesti sisu. Liialdamata, sadadeks mängutundideks. Kui mängur ära ei väsi. Ma eeldan, et võimalikest tegevustest enam-vähem puhta platsi teevad sellest mänguväljakust vaid üksikud.

Rolli mängimine on samuti endiselt olemas ja tähtsal kohal, kuigi kohati ma tundsin, et uus dialoogisüsteem ning lihtsustatud valikud hoidsid seda veidi tagasi.

Fallout 3 pikkade põhjalike tekstivalikvastuste asemel on siin neljale mängupuldi põhinupule kehtestatud lühivastused. Tegelaste mõjutamise keerukust selgitab lihtsasti mõistetav astmeline värvikood ja kõige olulisemad valikuvariandid on punaseks värvitud.

Sisu muutmise kõrval käib rolli mängimine ka läbi selle, millised isikuomadused ning oskused (perks) sa oma karakterile valinud oled.

See on Fallouti fännidele suures osas samuti tuttav afäär, kus sa pead mingi valiku tegema – su karakter võib olla väga hea häkker, aga ei saa isegi mitte kõige lihtsamat tabalukku lahti muugitud, ta võib olla ideaalne hiilija ning varjudesse peituja, samas füüsiliselt nõrk ning saamatu.

Karakteriomaduste tabel on mahukas ja balansi leidmise asemel (hädaolukorras võib balansseerimiseks kasutada teatavaid medikamente, mis tegelaskuju teatavaid omadusi ajutiselt täiustavad) on siin nutikas mingi kindel sektor valida ja sellele truuks jääda.

Vähemalt esialgu, sest teoreetiliselt on võimalik oma tegelaskuju ka täielikuks ultrakodanikuks teha (leveli-lage polegi), aga see nõuab tõepoolest sadu tunde mängimist – tõenäoliselt on jumalaks saamise momendil suurem osa mängu sisust-maailmast juba nähtud.

Võitlus. Samuti väga oluline element ja lõviosa ajast nauditav. Reaalajas kõmmutamisele lisaks on siin strateegide toeks vana hea tuttav sihtimissüsteem V.A.T.S. Mis lubab vastaste vahel valida, nende erinevaid kehaosasid sihikule võtta ja näitab protsentuaalselt ette rünnaku otstarbekuse.

V.A.T.S. ei pausi mängu päriselt, aga aeglustab vastaste liikumist oluliselt, et mängur valikud langetada jõuaks.

Millega Fallout 4 veel üllatada võiks, aga seda ei tee

Karakterite mudelid on keskpärased või lausa koledad. Tegelaste hääled ja nende huulte liikumine ei ole tihti sünkroonis. Mängumaailmas leidub lihvitumate seas inetumaid tekstuure ning objektirohkuselt ei ole see kindlasti kõige detailsem mäng.

See ei tähenda, et Fallout 4 maailm oleks kole (kenad valgusefektid päästavad siin kindlasti palju), aga The Witcher 3 tuulised pärismetsa moodi metsad ja kõnnumaad ning Bloodborne`i detailsus on siin näideteks, et saab paremini, palju paremini.

Esineb momente, kus kaadrisagedus kukub häirivalt madalale. Isegi peale värsket veaparandust. Kui lahingus, siis on see iseärnis ärritav.

Mingite missioonide kirjeldus võib su käsi laiutama jätta. Mida järgmiseks? Ühes hilisemas loomissioonis palutakse sul blokeeritud tunnelisuu avada. Sa peaks seda justkui lõhkeainete abil tegema ja tõenäoliselt proovidki niiviisi, aga tulemus on null. Laskemoon raisatud. Reaalne lahenduskäik eeldab tunnelisuud blokeeriva risuhunniku materjalideks tegemist ühe nupulevajutusega.

Ja lõpuks vead, oh need vead!

Ükski Bethesda suurrollikas pole veatu olnud. Fallout 4 sisaldab, üllatus-üllatus, samuti vigu. Võimalusi keskkonda kinni jääda (neist päästab kiirreisimine kaardil, eeldades, et sa parasjagu lahingus pole), võimalusi näha mõnd vastast õhus hõljumas, võimalusi leida end ukse tagant, mis peaks avanema, aga mingil põhjusel seda ei tee.

Oma teekonnal ei kohanud ma õnneks ühtki sellist, mis mängu päriselt lõhkunud oleks, aga kui YouTube`i poole vaadata, siis sealt leiab nii mõndagi, koomilisest kuni hirmutavani välja.

Kas vigade olemasolu peaks selle mängu hankimisel takistuseks olema? Ei. Sest tegu on hiiglasliku maailmaga, väga keerulise koodiga, mis seda kõike tegevuses hoiab – sellised mängud ei saa mitte kunagi inimlikku eksitust välistada, need elavad oma elu ja tihti üllatavad mingid seal toimuvad protsessid ka mängu loojaid endid.

Millega Fallout 4 teised rollikad üle trumpab? Need on arvustuse alguses mainitud mänguline mitmekesisus ja loovestmine. Viimasest rääkides saab paralleele tõmmata BioShocki sarjaga.

Fallout 4 kasutab tihti keskkonnapildi narratiivi, mis jätab suure hulga juhtunust mänguri kujutlusvõime tõlgendada. Põhilugu ise on kindasti huvitavam kui eelkäija oma, kuid jääb keerukuselt ja nüansirohkuselt taas alla The Witcher 3-le.

Fallout kisub siin kuidagi rohkem mänguliseks ja lubab ennast mitte nii tõsiselt võtta (isegi hetkedel, mis peaksid olema kõhedusttekitavad – mõned siin jutustatavad lood on lausa õõvastavad), samas kus Witcheri fantaasiakarakterid ja nende probleemid on kohati hämmastavalt inimlikud.

On see siis hea või mitte, aga totaalset muutumist pole toimunud. Bethesda teab, mis fännidele kolmanda osa juures meeldis ning jagab seda, meid tagasi tulevikku saates, nüüd rohkem, väiksemate täiustustega.

Kes ootas kolmanda osaga sarnast, veidi paremat mängu, jääb kindlasti rahule, kes ülimat innovatsiooni, peab seda otsima mujalt.

Fallout 4
Hinne: 8/10
Autor: Bethesda Softworks, tootja: Bethesda Game Studio
Ilmumisaeg: 10. november 2015
Platvormid: PC, PlayStation 4 (arvustatud), Xbox One