Lõpuks leiti üles: Apollo 16 kanderaketist on Kuu peal üsna suur auk järel

Apollo-missioonid Kuu peale on ajalugu, mis võimaldasid kuuel korral ka astronautidel Kuu peal kõndimas käia, samas kui rahvas Maa peal hoidis hinge kinni, nende tegemisi praktiliselt otsepildis vaadates. Kuid telepildi eest varjus tabas Kuud ka rohkem esemeid.

Ligemale 44 aastat pärast Apollo 16 lendu õnnestus NASA LRO-satelliidi kaamerate abil lõpuks üles leida ka kraater, mille oli tekitanud samal ajal Kuu pihta põrutanud S-IVB raketijärk.

Douglas Aircraft Company ehitatud S-IVB oli Saturn V kanderaketi kolmandaks järguks, mille mootoreid oli vaja käivitada kaks korda, esiteks orbiidi saavutamiseks pärast raketi teise järgu eemaldumist, teiseks aga manööverdamisel, et juba Kuu ümber koht sisse võtta.

Kui Apollo 16 aprillis 1972 lõpuks Kuule suuna võttis, ilmnes väikesi tõrkeid just selle raketijärguga, nimelt kõrguse kontrollsüsteemiga, pärast seda kui raketi esimene ja teine järk oli edukalt eraldunud.

Kuid probleemist saadi jagu ja lend Kuu peale võis alata. Kolme astronauti vedanud juhtimismoodul eraldus seejärel ka raketi kolmandast järgust ja see põrutati vastu Kuud. Charles Duke ja John Young laskusid eraldi kuumoodulis Kuu peale, samas kui juhtimismooduli piloot Thomas Mattingly abistas neid Kuu orbiidilt.

Kuult lahkudes jätsid nad sinna maha oma kuumooduli 2,7 tonni kaalunud maandumisjärgu, 462 kilogrammi kaalunud kuukulguri, rääkimata väiksematest esemetest, missiooni käigus põrutati vastu Kuud ka kanderaketi 14 tonni kaalunud kolmas järk S-IVB, kuumooduli 2,1 tonnine tõusmisjärk ja ka väike, 36 kilogrammine satelliit. Viimase kahe maandumiskoht Kuu peal on siiani leidmata.

Vähemalt leiti nüüd üles S-IVB maandumiskoht, kuhu oli tekkinud ka 40 meetri laiune kraater, kuulsast Copernicuse kraatrist 260 kilomeetrit edela poole.

Raketijärgu põrutamine vastu Kuud polnud just juhuslik, sest varem paigaldatud seismomeetrite abil üritati juba alates Apollo 13 lennust (mis ise teatavasti Kuu peal käia ei saanudki) kontrollida võnkeid Kuu pinnas hetkel, kui see kütusest tühjenenud raketijärk suhteliselt väikesel kiirusel (siiski 2,6 kilomeetrit sekundis!) Kuud tabab. Kuu peal on nende "tühjade plekkpurkide" jäetud auke kokku viis.

Kokku on Kuu peale jäetud 187 400 kilogrammi inimeste valmistatud esemeid, samas kui tagasi Maale toodi kõigi Apollo-lendudega 380 kilogrammi Kuu kivimeid. Ainsad siiani kasutatavad seadmed Kuul on Apollo 11, 14 ja 15 meeskondade jäetud, nagu ka nõukogude kuukulgurite Lunohod 1 ja 2 küljes olnud peeglid.