Ammu kasutuks muutunud satelliit hakkas järsku taas signaali saatma
Põhja-Cornwalli harrastus-raadioastronoom püüdis signaali kogemata kinni 2013. aastal.
Kümnenditetaguste nimekirjade läbisõelumise tulemusel õnnestus tal tuvastada, et signaal pärineb 1965. aastal MIT-is ehk Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ehitatud tehiskaaslaselt LES1.
Omal ajal ei jõudnud satelliit kaabeldusvea tõttu kavandatud orbiidile ja on sellest ajast peale juhitamatult kosmoses triivinud.
Bude’i kuurortlinna lähistel elav Phil Williams (kutsung G3YPQ) märkas, et signaali tugevus kõigub, kuna pidurdamatult pöörlev tehiskaaslane teeb iga nelja sekundi tagant täisringi.
„Seetõttu kõlab signaal eriti tontlikult, kuna päikesepaneelide toodetav pinge kõigub,“ selgitas Williams.
Tõenäoliselt on kaaslase pardale paigaldatud akud nüüdseks ammu töötamast lakanud ja mõne muu komponendi rike on põhjuseks, miks saatja sagedusel 237 MHz tööle hakkab, kui päikesevalgus paneelidele langeb.
LES1 on umbes väikeauto mõõtu. Tõenäoliselt ei lange see tagasi Maa atmosfääri niipea, kuna selle orbiit on suhteliselt kõrge.
Kümnenditetagune avariiline satelliit ei kujuta endast suuremat ohtu kui tuhanded teised Maa orbiidil tiirlevad kosmoseprügi-tükid.
Eksperimentaalsed tehiskaaslased LES1 ja LES2 (LES on lühend ingliskeelsest sõnaühendist Lincoln Experimental Satellite) olid praktiliselt ühesuguse ehitusega katselised sidesatelliidid.
1965. aasta 11. veebruaril startinud LES1 ei saavutanud suuremat osa talle püstitatud eesmärkidest. Elektroonilise kaabeldusvea tõttu ei lahkunud satelliit kunagi ringikujuliselt orbiidilt ja lõpetas signaalide saatmise juba 1967. aastal.
„Kaksikvenna“ LES2 käsi käis oluliselt paremini — satelliit jõudis kavandatud lõplikule orbiidile 1965. aasta 6. mail.
Programmi esialgne eesmärk oli valmis ehitada, orbiidile lennutada ja seal soovitud punkti toimetada süsteem sõjalise satelliitside pidamise praktilise võimalikkuse demonstreerimiseks.
