NASA kosmoseteleskoobi Chandra röntgenseadmete abil on pildile püütud Maast ligi 700 miljoni valgusaasta kaugusel asuvasse galaktikaparve Zwicky 8338 kuuluvast galaktikast CGCG254-021 välja paiskuva 250 000 valgusaasta pikkuse saba tontlik kuma. Vastastikmõjud galaktikaparves sisalduvate kuumemate galaktikavaheliste gaasidega on saba — ülikõrgele temperatuurile kuumutatud tähtedevaheliste gaaside voo— galaktika küljest lahti rebinud, vahendab Space.com.
Saba moodustavate gaaside temperatuuriks hinnatakse umbes kümme miljonit kelvinit, samas kui galaktikaparves Zwicky 8338 leiduvad galaktikavahelised gaasid on veel kolm korda kuumemad.
Kõige suuremat huvi pakub teadlastele lünk saba ja galaktika vahel, mis võib anda märku sellest, et kõik tähtede moodustamiseks vajalikud gaasid galaktikas on ära pühitud ja ammendunud.
Astronoomid oletavad, et see, mis galaktika jaoks tähendab kaotust, on võit galaktikaparvele — too meie kodugalaktika läbimõõdust rohkem kui kaks korda pikem gaasisaba võib kujuneda eraldiseisvaks tähetekke-piirkonnaks. Galaktika CGCG254-021 infrapuna-vaatlused on näidanud, et aktiivseid tähetekke-protsesse toimub seal väga vähe, mis tõenäoliselt johtub saba moodustavate gaaside massiivsest väljavoolust.
Uuritud on ka saba moodustavate gaaside muid karakteristikuid, sh (heeliumist) raskemate elementide kõrgemat kontsentratsiooni selle „peas“ (emagalaktikale lähimas eredamas ja jahedamas piirkonnas).
Samuti leiti tõendeid „vööri-lööklainest“ (ingl bow shock) saba eesotsas — teadaolevalt liiguvad nii galaktika kui ka selle saba antud vaatluse kontekstis allapoole. Lööklainet tekitab eeldatavasti saba ülehelikiirusel liikumine läbi galaktikaparves esineva galaktikatevahelise ainese.
Galaktikaparved pakuvad teadlastele huvi oma tohutu mastaapsuse tõttu. Nendes jumitutes struktuurides, mis sageli hõlmavad sadu tuhandeid eraldiseisvaid täheparvi, allutavad äärmiselt tugevad gravitatsiooniväljad endale aegruumi ja neis leidub eelduste kohaselt ka palju tumeainet — nähtamatut aineliiki, mis moodustab umbes 85 protsenti kogu universumi massist. Pilguheidud sügavale selliste parvede sisemusse aitavad paremini mõista üksikute galaktikate arenguprotsesse.
