Puit muutub kergemaks: miks vanad kitarrid kõlavad paremini?

Hoolimata sellest, kas te ise kitarri mängite või mitte, on teil tõenäoliselt vähemalt kord elus tekkinud küsimus, miks mõni tõeliselt jõukas muusik peaks mängima päevinäinud, laiali lagunema kippuva kitarriga, ehkki võiks endale vabalt lubada kas või sadat uut pilli.

Kui välja arvata esteetika (mõned hindavad trööbatud välimust) ja harjumused — iga kitarr on ainulaadne ja pillimehed kiinduvad neisse peaaegu nagu pereliikmetesse —, on sellel veel vähemalt üks põhjus: nimelt muutub keelpillide kõla ajaga paremaks, vahendab Red Orbit.

Tehniliselt võttes muutub heli küll lihtsalt teistsuguseks, kuid peaaegu iga kitarrist, kellele selle küsimuse esitate, kinnitab, et muutunud heli on „parem“.

Pillimeister Alan Carruthi osutusel koosneb puit peamiselt tselluloosist, ligniinist ja hemitselluloosist ning igast kvaliteetsest pillipuidust aurab pikema aja jooksul välja hemitselluloosi (mis on lahustuv polüsahhariid).

Sedamööda, kuidas hemitselluloos haihtub, kaotab puit kaalu, kuid säilitab jäikuse ja talub endiselt edukalt keelte tõmbejõudu. Kuna võnkuvat massi jääb ajapikku vähemaks, võnguvad puitmaterjalid vabamalt, mis teeb pilli valjemaks ja võimaldab varem summutatud sagedustel resoneerima hakata.

Mahla kristalliseerumine puidus muudab materjali veelgi jäigemaks.

Kuusepuidus, millest kõige rohkem kitarride kõlalaudu tehakse, laguneb päikesevalguse toimel ka ligniin. Selle tulemusel omandab muidu valge puit aja jooksul kollase või oranži tooni, mida peetakse esteetiliselt nauditavamaks. Ligniini lagunemine tähendab loomulikult ka seda, et muutub puidu aineline struktuur, mis vananemisest johtuvaid kõlalisi efekte võimendab.

Ehkki kitarritootjad on juba ammu müünud toonitud kitarre, mis jätavad mulje, et pill on vanem kui tegelikult, mõjutab taoline praktika ainult kitarri esteetikat. Viimasel ajal on tootjad aga hakanud puitu ka kunstlikult ajatama. Seda protsessi nimetatakse pürolüüsimiseks või torrefitseerimiseks (ingl torrefaction).

Kitarride tootmiseks kasutatavat puitu kuivatatakse enamasti ahjus, kuni selle niiskussisaldus on vähenenud kuue kuni kümne protsendini. Enamasti kuumtöötlemine sellega piirdub, kuid torrefitseerimise käigus „küpsetatakse“ puitu veelgi kõrgematel temperatuuridel kontrollitud hapnikutasemega keskkonnas, kuni niiskus puidust täielikult kaob. Seejärel võetakse puit ahjust välja ja suurendatakse selle niiskussisaldust kolme kuni kuue protsendini.

Tänu sellisele töötlemisele muutub puit kergemaks, jäigemaks ja paremini resoneerivaks ning omandab kergelt tumenenud, merevaiku meenutava värvuse — nimelt paneb puidu kiire kuumutamine ja niiskuse aurumine mahla kiiremini kristalliseeruma ja hemitselluloosi kiiremini lagunema.