Ajakirjast Sõdur: Liibanoni segadused jätkuvad, ÜRO on lisanud katlasse vürtsi
Eelmises ajakirjas (Sõdur nr 4 (85) 2015) oli juttu Liibanonis ÜRO missioonile eelnenud rahutust ajast. Ent ÜRO rahuvalvajate saabumisega Lõuna-Liibanoni ei saanud segadused sugugi otsa. Pigem lisati katlas podisevale segule vürtsi.
Esialgu oli ÜRO vägede suuruseks planeeritud 4000 meest. Siiski, kui ÜRO peasekretär Kurt Waldheim 1978. a aprillis Lõuna-Liibanoni külastas ning kontingendi ülema kindralleitnant Emmanuel Alexnder Erskine’iga olukorda arutas, suurendati Julgeolekunõukogu resolutsiooniga vägede arvu 6000 meheni. 1978. juuni keskpaigaks oli Lõuna-Liibanoni pinnast tallamas 6100 ÜRO saapapaari. Algsed osalejad olid Fidži, Prantsusmaa, Iraan, Iirimaa, Nepaal, Nigeeria, Norra ja Senegal igaüks ühe jalaväepataljoniga ning Kanada, Norra ja Prantsusmaa logistiliste üksustega.
Rahuvalvajad saabusid keerulisele alale. Lõuna-Liibanoni delikaatne diplomaatiline situatsioon ja keeruline maastik nii topograafilises kui ka etnilises tähenduses erines varasematel rahuvalvemissioonidel kogetust oluliselt. Meenutame – rahuvalvekontigendi vastutusalal opereerisid lisaks Iisraeli kaitsejõudude (IDF) veel erinevad moslemi fraktsioonid, Palestiina Vabastusorganisatsiooni võitlejad ning mitmesugused kristlikud maakaitseväed, millistest märkimisväärseim oli major Saad Haddadi juhitud Lõuna-Liibanoni armee (LLA).
Iiri kontingent oli toona keerulises situatsioonis. Neutraalse riigina ajas Iirimaa araablastesõbralikku välispoliitikat, see tekitas mõistagi Iisraelis ja LLA võitlejais pahameelt. Olukord oli vastuoluline. Rahuvalvajail ei tohiks põhimõtteliselt olla otseseid vaenlasi. Rahuvalvejõud peaksid vaenupoolte vahel moodustama sümboolse peenikese sinise joone, mida kumbki oponentidest ei ületa. Ülesanne on raske. Ei ole ju rahuvalvevägedel raskerelvi ja rünnakutegevust pole neile ette nähtudki.
Vahemärkusena peab mainima, et iirlased on UNIFIL-is osalenud algusest peale. Mõnes militaarperekonnas olevat Liibanonis rahu valvanud lausa kolm generatsiooni. Paljud iiri sõdurid on teinud Liibanoni viis kuni seitse rotatsiooni. Samas on iirlastel 47 langenut, nii et papist poisid nad polnud.
Püss ei püsi seinal
Ent intsidendid ei lasknud end kaua oodata. 1980. aasta 17.–20. aprillil At-Tiri külakeses tekkis vastasseis – ühelt poolt LLA ja IDF ning teiselt Iiri kontingent, keda toetasid fidžilased ja Hollandi tankitõrjemeeskond. Lõuna-Liibanoni armee ülem major Saad Haddad oli juba varem nõudnud iirlaste lahkumist piirkonnast. Psühholoogilised operatsioonid olid täies hoos – Iisraeli meedias oli käimas kampaania kujutamaks iiri rahuvalvajaid distsiplineerimatute joodikutena.
Langes üks Iiri ja üks Fidži sõdur, samuti oli kaotusi LLA poolel. Iirlastele maksti kätte kolme Iiri sõduri röövimisega nädal aega hiljem. Kaks Iiri rahuvalvajat tapeti, kolmas pääses raskesti haavatuna. 35 aastat hiljem, 2015. aasta juunis andis USA Liibanonile välja Lõuna-Liibanoni armee endine võitleja Mahmoud Bazzi. 71-aastast Bazzit süüdistatakse iirlaste tapmises, kättemaksuks varem langenud venna eest.
1982. aasta oli Lõuna-Liibanonis rahutu. Tulevahetused piiril ja Lõuna-Liibanonis arenesid järjekordseks Iisraeli sissetungiks Liibanoni aladele. Juudiriigi armee jõudis Beirutini ja asus linna piirama. UNIFIL aga jäi Iisraeli vägede selja taha. Kuigi loomuldasa tekkis küsimusi, kas rahuvalvajate koht pole mitte kahe sõdiva leeri vahel, selmet ühe tagalas, otsustas ÜRO peasekretär, kelleks toona oli peruulane Javier Pérez de Cuéllar, et rahuvalvajad jäävad kohale ning tagavad humanitaarabi jõudmise Lõuna-Liibanoni asukateni. Nõnda toimuski tervelt kolm aastat. 1985 tõmbus Iisrael Şaydā alalt tagasi ning andis vastutuse üle Liibanoni armeele. Kuna viimane osutis üsna nõrgaks, võttis kontrolli enda kätte värskelt areenile astunud sõjajõud Hezbollah. UNIFIL omakorda sai vähemasti osaliselt täita oma põhiülesannet – olla kahe vaenupoole vahel.
Hezbollah’ tulek
Hezbollah’ tegevus tõi loomuldasa kaasa juudiriigi vastureaktsiooni. Operatsiooni Vihakobarad käigus 1996. a sai kannatada ÜRO baas Qana külas. Hezbollah’ sissitaktika näeb tänapäevani ette segunemise tsiviilisikutega, nõnda kasutati ka toona UNIFIL-i baaside lähedasi alasid rakettide väljalaskmiseks. IDF-i vastutules sai ÜRO baas pihta. Baasis varju otsinud 800 liibanoni tsiviilisikust hukkus 106 ning 116 said vigastada. Neli Fidži sõdurit said raskesti haavata.
2000. aasta tõi kaasa Iisraeli tagasitõmbumise oma riigi piiridesse. Ehud Barak oli oma 1999. aasta valimiskampaania olulise sõnumina rõhutanud Iisraeli vägede tagasitõmbamise vajadust. Pärast valimisvõitu peeti sõna – 5. märtsi kabinetiistungil otsustati ühehäälselt väed tagasi tõmmata. Esialgu oli plaanis tagasitõmbumine Liibanoni ja Süüriaga kooskõlastada, kuid Süüriaga läbirääkimised ebaõnnestusid ja Liibanoni valitsus vaevles tavapäraselt sisekriiside kütkeis.
Iisraeli vägede kiire väljatõmbumine tervelt kuus nädalat enne planeeritud tähtaega andis Hezbollah’le olulise moraalse ja propagandavõidu. Teisalt tähendas Hezbollah’ tulek LLA 3000 võitlejale (kes olid enamjaolt kohalikud) ja nende peredele veriseid kättemaksuaktsioone või põgenemist eksiili.
Kuna Liibanon ja Hezbollah vaidlustasid Iisraeli tagasitõmbumise täielikkuse ning keeldusid piirileppele alla kirjutamast – väike Shebaa farmide piirkond Golani kõrgendiku naabruses jäi Iisraeli kontrolli alla – demarkeerisid ÜRO kartograafid Iisraeli ja Liibanoni vahelise piiri ning ÜRO Julgeolekunõukogu kinnitas Iisraeli väljatõmbumise toimumist.
UNIFIL-i jaoks jätkus mandaadipärane tegevus, kuid süüdistused vaenupoolelt ei lakanud. 2000. aastal kasutati kolme iisraeli lahingupioneeri röövimises ÜRO markeeringut kandvaid sõidukeid. Vaidlus selle üles, kas tegu oli võltsinguga või said Hezbollah’ võitlejad tõepoolest UNIFIL-i tehnikat kasutada, pole senini täiesti lõppenud.
Iisrael süüdistas siis ja ka hiljem UNIFIL-i poliitilises dialoogis Hezbollah’ga, samuti leiges suhtumises Hezbollah’ praktika asjus paigutada positsioone ja meeskonda UNIFIL-i baaside lähedusse. 2006. a Iisraeli–Hezbollah’ sõja ajal kritiseeriti UNIFIL-i Iisraeli kaitseväe liikumise ja baseerumise avalikustamise pärast, samas kui Hezbollah’ kohta UNIFIL-i allikad sarnast infot avalikult ei jaganud.
Kus suitsu, seal tuld – Hagrup Haukland, aastatel 1992-1993 Norra pataljoni ülem, varem ÜRO Jugoslaavia kontingendi sektoriülemana meedias Srebrenica veresauna toimudalaskmise eest süüdistatud – varjas ja aitas kurikuulsast Khiami vanglast põgenema kaks liibanonlast. Hauklandi otsused olid tingitud veendumusest, et vanglas võidakse neid piinata. Ent vangidele ÜRO rahuvalvajate mundrite selgaandmine ja nende ÜRO soomukil läbi Iisraeli kaitseväe kontrollpunktide transportimine tõid kaasa tõsised süüdistused UNIFIL-i erapoolikuse asjus.
Teiselt poolt süüdistas Hezbollah’ UNIFIL-i Iisraeli huvide kaitsmises. Liibanoni šiiidi suurajatolla Fadlallah on avalikult väitnud: ÜRO väed on tulnud kaitsma Iisraeli, mitte Liibanoni. Kin Alain Pellegrini, endine UNIFIL-i ülem, on avalikult öelnud, et ÜRO raportid jõuavad Iisraeli luureni. Sama väidab ka Hezbollah.
Pärast Iisraeli tagasitõmbumist valitses UNIFIL-i vastutusalas üsna vaikne periood, mis küll aeg-ajalt lühiajaliste relvakonfliktide ja piiriintsidentidega vürtsi sai. UNIFIL-i meeskonda vähendati 3600 meheni. Kaks algsest kolmest UNIFIL-i eesmärgist olid täidetud – Iisrael oli oma piiridesse tagasi tõmbunud, Liibanoni valitsuse võim oli nominaalselt taastatud. Oluliseks ülesandeks sai ka lõhkemata laskemoona ja maamiinide kahjutustamine. Ent juudi–araabia vaen miilas vaikselt edasi ning oli vaid aja küsimus, millal relvad taas kõnelema hakkavad. Liibanoni valitsus oli seisukohal, et kuna Iisraeliga rahulepingut pole sõlmitud ning piir jätkuvalt tunnustamata, ei paigutata Lõuna-Liibanoni vägesid. See jättis mängumaa Hezbollah’le.
Iraanilt tugevat toetust saanud, tõrjus Hezbollah oma vana rivaal AMAL-i liikumise poliitilisel areenil kõrvale ning asus Lõuna-Liibanoni ühiskonnas domineerima. Kui siinkirjutaja 2005. aastal Şūri (Tüürose) linnas vaatlejatööd tegi, ei olnud enne tõsiseltvõetavat informatsiooni võimalik hankida, kui Hezbollah’ kohalike funktsionääridega sai marineeritud lambaaju söödud (toona ei olnud Hezbollah veel Euroopa Liit neid terroriorganisatsioonide nimekirja kandnud, see toimus alles 2013).
Suhete teravnemine
2006. aasta Iisraeli–Hezbollah’ sõda kasvas välja väiksemõõdulisest piirikonfliktist 12. juulil ning juba paar nädalat hiljem toimus ohvritega lõppenud intsident. 25. juulil sooritas Iisraeli pool õhurünnaku Khiyami patrullbaasile, kus viibinud neli sõjalist vaatlejat hukkusid. Hukkunud Austria, Soome, Hiina ja Kanada rahuvalvajad kuulusid (relvastamata) sõjaliste vaatlejate missiooni UNTSO. Kogu 34 päeva kestnud kampaania käigus said vigastada veel 12 UNIFIL-i rahuvalvajat.
Konfliktile järgnenud rahulepingus nähti ette Liibanoni vägede piirialadele paigutamine, mis Hezbollah’ mõjukust küll palju ei kärpinud.
UNIFIL-i jaoks tõi 2006. aasta sõda kaasa kontinendi olulise suurendamise. ÜRO Julgeolekunõukogu otsustas anda mandaadi kohapeal olnud 2000-mehelise üksuse paisutamiseks kuni 15 000 meheni. Autoriseeriti rasketehnika kasutamine.
2006. aastal loodi UNIFIL-i merekomponent, esmase ülesandega aidata Liibanoni laevastikul kinni pidada Hezbollah’le minevaid relvasaadetisi.
2010. aasta tõi avalikkuse ette UNIFIL-i probleemid kohaliku elanikkonnaga. Kohalikud süüdistasid prantsuse rahuvalvajaid ülbes ja provotseerivas käitumises patrullide ajal. Aitarouni linnakese põllumehed väitsid, et prantslased sõitsid oma tehnikaga üle värskete tubakapõldude. Juulikuus, kui prantslased olid kohalikega põhjalikult tülli minna suutnud, võtsid kohalikud prantsuse patrullilt relvad ära ning andsid need Liibanoni armeele üle. Segadus lahingureeglite tõlgendamisel ning poliitiline ebakindlus – Prantsuse ja Saksa kõrgetasemeliste poliitikute Iisraeli toetavate avalduste järelmina – oli varem toonud kaasa mitme rahvusliku kontingendi lahkumise UNIFIL-i koosseisust. ÜRO Julgeolekunõukogu palvel paigutas Liibanon lõunasse täiendava 7000-mehelise väekontingendi.
2010. aasta Iisraeli–Liibanoni piirikonflikti ajal olid UNIFIL-i väed asjaga algusest peale seotud. Lisaks igapäevastele naginaile piiril otsustasid juudi võitlejaid ette võtta oliivipuude mahalõikamise. Oliivipuuistanduste hävitamine on sealkandis tavapärane kättemaksumoodus. Piirkonnas olnud Indoneesia üritas iisraellasi takistada, kuid olukord eskaleerus, mõlemad pooled alustasid suurtüki- ja miinipildujatuld ning indoneeslased pidid taganema. Taas kord tulid mängu suhted tsiviilisikutega – kui osad kohalikud üritasid UNIFIL-i sõidukeid taandumast takistada, väites, et nood peaksid naasma lahinguväljale võitlema, siis teised aitasid varjata ja omade juurde jõuda kahel eksinud indoneesia rahuvalvajal.
Suhteid kohaliku elanikkonnaga on UNIFIL-i jätkuvalt rõhutanud. Kui kuni 2006. aasta sõjani oli peamine rõhk tsiviilisikute elementaarsete tarviduste – nagu näiteks elektrisüsteemide, veevarustuse ja teedevõrgu – tagamise abistamisel, siis hiljem on UNIFIL-i tsiviil-militaarkoostöö teenistus (CIMIC) projekte laiendanud. Nüüdseks on projektide ampluaa laienenud ka tsiviilühiskonna toimimise muudele aspektidele. Näiteks India kontingendi CIMIC-teenistus on algatanud kohalike seas populaarsed joogaklassid. Indoneesia CIMIC pakub kohalikele IT-asjatundjate nõu, toetab ehitusküsimustes, pakub meditsiiniabi. CIMIC-teenistusel on rahuvalvevägede juures üha olulisem roll, sest pelgalt sõjalise jõuga on pea võimatu kohalike meelsust muuta.
Viimane tõsisem intsident UNIFIL-i vastutusalas toimus käesoleva aasta jaanuaris Shebaa farmide piirkonnas. Shebaa farmid on 22-ruutkilomeetrine ala Liibanoni ja Süüria piiril, mida Iisrael Süüriale kuulunuks peab ning pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal okupeerib.
28. jaanuaril ründas al-Quneitra Märtrigrupp (viis võitlejat) piirkonnas Iisraeli sõjaväekonvoid tankitõrjerakettidega. Rünnak oli vastuseks kümmekond päeva varem samal alal toimunud iisraeli mehitamata õhusõiduki rünnakule Hezbollah’ konvoi vastu, mille käigus hukkusid kaks kõrgemat Hezbollah’ pealikku ning Iraani Revolutsioonivalvurite brigaadikindral.
Iisraeli ja Hezbollah’ tulevahetuses langes hispaania rahuvalvaja kapral Toledo, kelle surma põhjustas väidetavalt Iisraeli vastutuli Hezbollah’ positsioonidele.
Poliitilised tõmbetuuled rahuvalvajate kodus
Kagu-Aasia vaesematele riikidele on osalus ÜRO rahuvalveprojektides ülioluline. Rahuvalve laseb kaasa rääkida suurte riikide laua ääres, oluline on sõjaväelaste teenitava kõva valuuta sissevool kodumaa majandusse. Kui 2007. aastal Bangladeshi rivaalitsevad parteid omavahel kokkuleppele ei saanud ning riiki toimiva valitsuseta jäämine ähvardas, ootasid paljud bengalid, et armee ainsa riigis toimiva usaldusväärse institutsioonina võimu üle võtaks. Ootamatult tõmbas ootustele vee peal ÜRO, kes deklareeris Bangladeshi armeejuhtidele üsna otsesõnu – võtate võimu üle, ei ole enam rahuvalvamist. Nõnda jätkubki Bangladeshis kahe suurpartei vahelises patiseisus stagnatsiooniajastu.
Fidži vahepealne tagasitõmbumine – Liibanonist lahkus Fidži pataljon 2002. a – ÜRO rahuvalveoperatsioonidest oligi seotud kodumaiste riigipööretega, mille viisid läbi rahuvalve-karastusega sõjaväelased. Sitiveni Rabuka, kes on Fidži vabariigis tuntud kui Steve Rambo, kontol on kaks 1987. aastal toimepandud riigipööret ning seotus kahe hilisema mässu- ja riigipöördekatsega. 1980-1981 oli Rabuka UNIFIL-i vanem-operatiivohvitser. Kurjad keeled räägivad, et just Liibanonist saidki Rabuka ja teised Fidži ohvitserid ideid kodumaisteks riigipöördekatseteks ning armee politiseerimiseks.
Miks panustada rahuvalvesse?
Kokkuvõtteks on õigustetaud küsimis, milleks üks väike Euroopa rahvusriik õigupoolest rahuvalvesse panustama peaks.
Iiri kaitseministeeriumi avalikustatud analüüs rahuvalve positiivsetest aspektidest põhjendab järgmiselt:
- - Annab operatsioonikogemuse, millist pole võimalik kodumaal saada.
- - Annab võimaluse arendada ja hinnata ohvitseride ja allohvitseride juhivõimekust tegelikus operatsioonikontekstis.
- - Võimaldab ja motiveerib meeskonnal arendada ja praktiseerida individuaalseid- ja meeskonnatöö oskusi.
- - Mitmeriigiüksuses töötamine annab sõjaväelastele võimaluse hinnata oma tugevusi ja nõrkusi võrreldes teiste riikide ja relvajõududega.
- - Mõjub positiivselt meeskonna moraalile.
ÜRO julgeolekunõukogu on UNIFIL-ile ette näinud kuni 15 000 sõjaväelast, lisaks tsiviilteenistujad.
30. juuni 2015 seisuga osaleb missioonil 10 410 sõjaväelast, 279 rahvusvahelist ja 590 kohalikku tsiviilisikut.
Missiooni käigus on 308 inimest hukkunud: 291 sõdurit, 2 sõjalist vaatlejat, 8 välismaist ja 7 kohalikku tsiviilteenistujat.
