Hämmastav kvaliteet: kopratamm kaob pigem inimtegevuse tagajärjel kui hävib ise

Vanalt kaardilt selgus, et kopratammid võivad ühes ja samas paigas püsida vähemalt 150 aastat.

Ameerika omaaegset ettevõtjat, raudteejuhti, poliitikut ja teadlast Lewis Henry Morganit hakkas 19. sajandi keskpaigas huvitama üks metsik maatükk Michiganis, mis oli tulvil kopratammi ja –tiike, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Osaliselt raudteeliini rajamise võimaluste uurimiseks, osaliselt puhtast teadushuvist hakkas ta kobraste elu sel maatükil uurima ja nende rajatisi kaardistama.

1868. aastal avaldas ta 396 lehekülje paksuse uurimuse „Ameerika kobras ja tema ehitised“. Selle juurde kuulus detailne kaart, kuhu oli 125 ruutkilomeetri ulatuses märgitud 64 kopratammi ja –tiiki.

Sellele kaardile pooleteise sajandi eest märgitud kopraehitistest oli 2014. aastal eristatavad veel 72%, selgub ajakirjas Wetlands avaldatud värskest uurimusest, kus omaaegset kaarti võrreldi värskete aerofotodega.

Seega on tammid suutelised vastu pidama sajandeid. Kadunud ehitiste hävimise peamine põhjus oli inimtegevus: pinnase kaevandamine, hoonete rajamine ja kraavide ehitamine.

Kopratammide pikaealisust täheldas 19. sajandi keskpaigas ka Morgan ise, märkides oma raamatus, et võimsaimad neist on paljude koprapõlvkondade pideva töö tulemus ning võivad olla püsivalt ühes kohas eksisteerinud sadu või isegi tuhandeid aastaid.