Türgi väinad: Vene sõjalaevad pääsevad läbi, kuigi läbi bürokraatliku ja allveelaevade kadalipu
Türgi väinad, mis ühendavad Musta merd Egeuse mere ja seega ka Vahemerega, on kitsaskoht, mis peaks iga kriteeriumi järgi kuuluma Türgi territoriaalvetesse. Ometi on Türgi rahvusvahelise konventsiooni alusel kohustunud avama väina ka Venemaa ja teiste Musta mere riikide sõjalaevade läbipääsuks.
Türgi väinad on mõiste, mis sisaldab endas kaht väina - Bosporuse väina, mis on 30 kilomeetrit pikk ja vaid 700 meetrit lai, ning Dardanellide väina, mis on 68 kilomeetrit pikk ja 1,2 kilomeetrit lai. Vahele jääb ka 11 350 ruutkilomeetri suurune Marmara meri. Alates Londoni konventsioonist 1841. aastal oli toonane Osmanite riik kohustunud sulgema väina kõikidele teiste riikide sõjalaevadele üldse, kuid 1936. aastal tingimused muutusid.
Šveitsis sõlmitud Montreux konventsiooniga 1936. aastast on väin avatud kõikide lippude all toimuvaks tsiviil-liikluseks, Musta mere äärsed riigid on aga saanud õiguse ka omi sõjalaevu läbi väina toimetada, kuid nende laevade veeväljasurve ei tohi ületada 15 000 tonni ja neid tohib saata vaid kaks destroier-klassi saatelaeva. Piirang on ka sõjalaevade relvastusele, täpsemalt kahurite kaliibrile.
Tasub meenutada, et ajal, kui see konventsioon sõlmiti, olid Bulgaaria, Rumeenia, Kreeka ja Jugoslaavia veel kuningriigid, iseseisvaid Venemaad, Ukrainat, Gruusiat ja Moldovat polnud veel olemas ja nende asemel laiutas regioonis suur punane NSV Liit. Montreux konventsioon oli teatud mõttes ka Moskva diplomaatiline võit, kuigi juba mõni aasta hiljem oli NSV Liit jälle avalikult rahulolematu.
Täna, kui Venemaa üritab suurendada oma sõjalist kohalolu Süürias, on Türgi väinad kohaks, mida Venemaa vajab, et nii relvastust kui ka muud varustust sealt läbi viia. Türgi on aga NATO riik, kes on pealegi avalikult liidus ühe osapoolega Süüria kodusõjas, nimelt Vaba Süüria Armeega (FSA), kelle positsioone Venemaa samal ajal vihaselt pommitab. Ka Vene ründelennuki Su-24 allatulistamine Türgi hävitajate poolt eelmisel nädalal toimus just selle rünnakul FSA positsioonidele. Moskva väited, et Venemaa sõdib Süürias vaid terroristidega, ei kannata kriitikat.
Türgil on ka teatud võimalused piirata liiklust läbi väinade, kuid kuna riik avalikult sõjas ei ole, on ka Ankara võimude käed piiratud. Sõjalaevad peavad küll väina läbimiseks eelnevalt luba küsima ja ilmselgelt üritab Türgi kasutada ära kõik võimalikud bürokraatlikud võimalused otsusega viivitada. Nüüd siis on näha ka Türgi allveelaevu, mis takistavad Vene sõjatehnikat vedavatel laevadel liikumist. Kuid see blokaad ei saa lõputult kesta. Vene sõjalaevade teed kinni panna saaks Türgi juhul, kui loeks end avalikult sõjas olevaks või, siiski ka, tunneks end nende poolt ohustatuna.
Türgi väinade küsimus on olnud rahvusvaheliseks pingekoldeks juba sajandeid. 1939. aasta lõpus oli see ka üks tüliküsimusi, mis lõi kõikuma Stalini ja Hitleri liitlassuhted. 1946. aastal nõudis Moskva aga Türgi väinu üldse oma kontrolli alla, millega Türgi ja lääneriigid nõustuda ei saanud. Türgi väinade kriis rikkus rahvusvahelisi suhteid kuni 1953. aastani, samas kiirendas selgelt ka Türgi liitumist NATO-ga. Ja NATO riigina on Türgi lubanud oma väinadest läbi ka suuremaid USA ja teiste liitlaste sõjalaevu, mis Moskva arvates rikuvad kokkuleppeid. Eelmine kord oli Türgi väinade küsimus ja selle avamine sõjalaevadele teravalt esil 2008. aastal Vene-Gruusia sõja ajal, kui USA viis omi sõjalaevu siiski legaalselt Mustale merele.
Venemaa Musta mere laevastik osales mullu Krimmi okupeerimisel ja on juba 2011. aastast osalenud Süüria võimude liitlasena ka Süüria kodusõjas.
