Spermal on sihtmärgini jõudmiseks tarvis nii kiirust kui ka stiili

Filmides ja populaarteaduslikes telesaadetes võib tihti näha spermatosoidi teekonda munarakuni kui miljonite võistlust elu ja surma peale, mida see sõna otseses mõttes kahtlemata ongi.

Tuleb välja, et võitjad mitte lihtsalt pole kiired, vaid neil on ka stiil, konkreetne ujumisstiil, mis edu tagab, kirjutab ERR Novaator.

Viimastel aastatel on aga teadlasi hakanud huvitama hoopis see, kuidas tuvastada tugevaimad "ujujad" ehk need, kes tõesti munarakuni jõuavad.

Hiljuti ajakirjas Nature Communications avaldatud artiklist selgub, et need spermid, mis kasutavad liuglevat "ujumistehnikat" jõuavad suurema tõenäosusega eesmärgini. Miks nii?

Toronto ülikooli teadlased võrdlesid uut tüüpi mikroskoopiat, mida tähistatakse lühendiga TIRF (total internal reflection fluorescence). See võimaldab kolmedimensiooniliselt jälgida spermide liikumist vedelikus üliväikesel ehk 100-nanomeetrisel lamedal pinnal.

Teadlased võrdlesid inimese ja pulli spermat. Nad märkasid, et mõlema seemnevedelikus liikusid spermid "saba" paremale ja vasakule liigutades, natuke sarnaselt mao liikumisega.

Mida viskoossem oli aga inimese sperma, seda rohkem liuglevalt spermid liikusid, mis omakorda tegi nad pulli spermast 50 protsenti kiiremaks.

Selle põhjuseks peavad teadlased asjaolu, et inimese suguteed on kitsamad kui pulli omad ning seal edasi liikumiseks on liuglev "ujumisstiil" sobivam.

Miks see teadmine aga oluline on?

Kunstviljastamise puhul ebaõnnestub 90 protsenti katsetest sperma kehva kvaliteedi või vähese spermide arvu tõttu. Osates "liuglemise" järgi valida viljastamiseks välja need spermad ja see seemnevedelik, mis tõesti tagab viljastamisel suurima edukuse.

Loe täisteksti saidil ERR Novaator.