Andruse mootorrattad: Ducati Scrambler – kui tahad ühe rattaga kõike teha
Olin just kevadel nii enda kui ka abikaasa tänavarattad maha müünud, peamiselt kuna sõitsime nendega järjest vähem, kirjutab ajaveeb Andruse Mootorrattad.
Palju faktoreid langes kokku, et sõite nii harvaks jäi. Esiteks olen aastaid kõige paremal mootorrattasõiduajal ehk suvel käinud Ameerikas raamatuid müümas, siis kolisime maale ja Elron tõi imelised kiirrongid, seega on palju lihtsam oma transpordi asemel ühistransporti kasutada.
Ja kolmandaks sündis meie perre armas pisike tütarlaps, mis tähendas aga, et aega, millal me mõlemad abikaasaga sadulas saime olla, läks hetkega minimaalseks. Seega õigustada kahe tänavaratta omamist porirataste kõrval tundus palju.
Kui ilusad ilmad, siis aeg-ajalt ikka kripeldas tänavale tagarattasse ajama küll ning kord kahe aasta jooksul juhtus selline hetk, kus ilm ilus, lapsehoidja võtta ja abikaasa ka ütlemas, et võiks sõita ning siis tundus laus patt, et mul talle ratast anda polnud.
Mõtted liikusid sinna suunda, et oleks üks ratas, millega mulle meeldiks sõita ja kui tuleb see täiuslik hetk, millal abikaasa ka sõita tahab, siis panen oma endurokale supermotod alla ja veeren kaasa.
Aga sellest tulenevalt pidi meie järgmisel rattal olema järgnevad omadused:
* Ratas peaks olema piisavalt madal, et mu 168 cm abikaasa jalad rahulikul maha ulatuks;
* Samas peaks olema piisavalt põnev, et ma ka viitsiks selle rattaga sõita, kuna abikaasa sõidaks kaugelt liiga harva, et kulu õigustada;
* Peaks olema suuteline natukenegi kruusa või maastikku kannatama, et mulle sobida;
* Mootor peaks olema piisavalt võimas, et maanteel sõites jätkuks põnevust ja ratas tihemini kasutust saaks;
* Ning viimaseks võiks ratas olla piisavalt ilus või eriline, et pakuks pikkadel talvekuudel, kui kasutult nurgas seisab, ka silmailu.
* Võiks mitte superkallis olla, et ei peaks kartma, et naine või ma ise poris driftides külje maha pannes kohe kümneid tuhandeid kaotaks.
Ei tundu ju palju küsida? Aga reaalsuses paris keeruline. Kui ratas on piisavalt madal nagu 300-400kuupsentimeetrised KTMi Duke'id või japside bike'id algajale, siis ma küll ei viitsiks nendega sõita.
Kui võimsam mootor ja madalam, siis pole pori- või maastikukõlbulik. Ja kui on maastikukõlbulik, siis enamasti on tal pikema käiguga amordid ja mu abikaasa jalad maha ei ulatu.
Scarmbler peaks tegema seda kõike. Seetõttu olin väga põnevil ja kuna masu on läbi, siis on Eestis viimased kaks aastat ametlik Ducati esindus ja neil on ka demoratas.
Paar e-maili ja nädalavahetuseks Scrambler olemas.
Esmamulje, varustus
Esmamulje on ausalt öeldes imelik. Ratas on madal, sadul on 79 cm maapinnast. Ning kui tavaliselt on sadula ees kõrgem kütusepaak, siis siin tuleb ta väga väikse joonega üles, seega tundub, nagu oleks paagi kohal ka tühjus. Ning siis kerkivad üles käerauad natuke nagu chopperi apehangerid.
Sõiduasend on väga püstine nagu täissuuruses chopperil ning vaatamata sellele, et sadul nii madal on, siis minu 185 cm kerel kitsas ei olnud.
Sõitsin Scrambleriga ühel päval 400+ kilomeetrit, aga kanget tunnet jalgades ei tundnud. Üldse meenutab tänavasõit natuke chopperiga sõitu, sest madal sadul ja suhteliselt suur ruum on saavutatud natuke madalate jalaraudadega.
Nii suutsin kahel korral ringteel natuke innukamalt kallutades saapaotsi ja jalaraudu vastu asfalti kraapida. Ega see ratas kurvis põlve mahapanekuks mõeldud polegi.
Nüüd kui võrdlen chopperit ja Scramblerit, siis asendi ja jalaraudade juures sarnasused lõppevad. Scrambler kaalub 190 kg, aga kuna kogukaal on viidud nii alla kui võimalik, siis tundub ta sama kerge kui roller.
Näiteks hetkegi mõtlemata keerasin ta kodus killustiku peal ringi tagadriftiga nagu teen oma enduroratastega. Pole sellist asja veel tänavarattaga proovinud, Ducatiga tuli see kuidagi isegi selle peale mõtlemata.
Rolleri-võrdlus tundub hea ka seetõttu, et Scrambler on kuidagi nii lõbus. Kui nahkkombes, saabaste ja täiskiivriga ühel pärastlõunal Scrambleri juurde läksin, siis tundus, et olen üleriietatud. Nagu lähkes kuulikindla vestiga paintballi mängima. Ta välimus ja rõõmsameelsus ütleb, et pane parem plätud ja läheme töö asemel randa.
Aga siinkohal keerad selle "rolleriga” koduväravast välja ja 800kuubine V2 mootor viskab hopsti spidomeetri kolmekohaliste numbrite juurde ning siis saad aru, et kaitsevarustus on ikka asja eest.
Võlgu ei jää see mootor tänavatingimustes kuskil. Autodest möödumised tulevad ka kuuenda käiguga lihtsalt. Viisin ta hõlpsasti 160 kilomeetrini tunnis, seega muret, et ta roller on, küll ei ole.
Ning need käerauad ei tundu loogilised täpselt nii kaua, kui keerad nina kruusateele ja ja tõused jalaraudadelt püsti. Siis avastad, et käerauad on täpselt õigel kõrgusel, et saaksid selja ja jalad välja sirutada ja temaga adventure´it sõita. Selleks, et saaksid natuke kruusa ja muda peale minna, on tal all ka dual-sport kummid.
Seega, kuidas öelda, tal on chopperi istuv sõiduasend ja adventure`i püstine sõiduasend, rolleri käitumine ja streetfighteri mootor. Ehk päriselt on ta nagu võtnud kõikidest võimalikest ratastest parimad osad endale. Kui saaksin endale lubada ainult ühte ratast, aga tahaks nagu kõike teha, siis on Scrambler just see õige...
Välimust on tal ka. Tundub tänapäevane, aga samas retro, naistele ta meeldib, aga ei näe välja naiselik. V2 ja mõnus paks väljalasketoru, eriti äge on see numbrimärgi hoidja.
Mõned miinused
olid ka, kõige rohkem häirisid amordid, nad tundusid pehmed, näiteks esiots vajub kõva pidurdamise ajal korralikult, samas ebatasasel asfaldil tundsin iga kui viimset kivi ja konarust ka oma selgrooga.
Lisaks suutsin käigukastil kolmel erineval korral 4. ja 5. käigu vahel mingi vahekoha leida.
Kuid siinkohal on oluline märkida, et Ducati maksab 9000 eurot tuliuuena ehk pea pool teistest Ducati brändi ratastest. Küllap tuleb lähiaastatel välja ka S- või R-versioon, millel korralikud Sachsi amordid.
Nagu kirjutatud, andsin Scramblerit proovida ka abikaasale ja panin endurokale supermotod alla. Pärast sõitu tahtsin siinse blogi jaoks pilti teha, aga kui tütar nägi, et emmel ja issil on ratas, siis jooksuga tõi oma ratta ka ja blogipildi asemel tuli imeline perepilt.
Mis mu ratta juures oluliste asjade nimekirja puutub, siis abikaasa jalad läksid maha ja talle meeldis Ducati väga, mulle meeldis väga see mootor, offroadi kannatab küll, on odav ja silmarõõmu pakub ka. Ainult ma ootaksin selle S-versiooni ära.
