Kindralleitnant Riho Terras intervjuus Sõdurile: vaim vajab samuti treenimist nagu füüsiski
Maailmarahu ei ole veel saabunud. Ajakirjas Sõdur nr 4/2015 ilmus intervjuu kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrasega.
Härra kindral, vastuolud maailmas on viimastel aastatel kiiresti teravnenud. Kui valmis on meie vaim, et kasvavale sõjaohule otsa vaadata?
Sõjaoht laiemas mõttes on alati olemas. Nii kaua kui on riigid, kes on omavahel poliitilistes konfliktides, nii kaua kui poisid kooliõuel kaklevad, sama kaua on ka sõjaoht olemas. Kuid konkreetset akuutset sõjaohtu Eestile praegu ei ole. Samas on viimaste aastate Georgia ja Ukraina sündmused meile seda sõjaohu tunnet lähemale toonud. Viimased aastakümned on sõda meie jaoks olnud kusagil Indukušis või Mesopotaamias. Nüüd on see aga Ukrainas, millega seob meid ühine ajalugu, ühine psühholoogiline pilt sellest, kuidas keegi tuleb ja vallutab ning surub peale oma režiimi. Seetõttu tunneme ukrainlastega siin suurt ühisosa.
Poisid-tüdrukud, kel n-ö pöidlad liiguvad, veedavad märkimisväärse osa oma ajast realistlikes arvutimängukeskkondades verist sõda pidades. Millise märgi jätab selline varases nooruses kogetud virtuaalne vägivald ajateenistusse jõudnute mõttemaailmale?
Lapsed on sõda mänginud alati, see mäng on olnud lihtsalt erinev. Mina pole küll osanud näha mingit erilist mõju. Kindlasti on oluline pigem see, et lapsed, kes on seda pöialt rohkem liigutanud, suudavad igasuguste elektrooniliste seadmetega paremini hakkama saada. Et ka sõjatehnoloogia on läinud keerulisemaks, tuleb arvutikasutusoskust paremini ära kasutada. Halvasti mõjub palju rohkem see, et enam sporti ei tehta. Tundide viisi vabas õhus viibimine, olgu või sõjamänge mändides, on puudu. Oluline on, et tuleb hoida noore põlvkonna nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Lisaks füüsilisele vormile peaks nii ühiskonnas kui kaitseväes hoidma ka vaimset vormi. Vaimu tuleb treenida täpselt nagu füüsistki. Seda vaimse tervise poolt ei tohi alaväärtustada ja sellega tuleb tegeleda kaitseväes ja riigis tervikuna.
Kuivõrd mõjub meie üha enam pehmetele väärtustel rõhuv ühiskondlik korraldus meie võitlejate psüühikale, kes teenistuses puutuvad vahetult kokku vägagi karmide tõsiasjadega, ning vajadusega teha kaugeleulatuvate tagajärgedega otsuseid?
Tsiviilühiskonnast teenistusse tulev inimene ei saagi ju teada, kuidas asjad sõjas on. Sõda saad teada siis, kui sa seal käinud oled. Kuidas sa sellega suhestud, sellele loob pinnase sinu kodune kasvatus, sinu tänav, sinu kool, sinu pere, aga ka iseloomuomadused. Mõni on vastupidavam, mõni ei ole, mõni tahab rääkida asjadest, mis tal on juhtunud, mõni ei taha. Aga seda, et sõjas igasuguseid asju ette tuleb, seda peab arvestama igaüks juba siis, kui ta sõlmib lepingu ja tegevteenistusse asub.
Kindlasti tuleb tähelepanelikumalt suhtuda ka inimeste teenistusse võtmisesse. Jätkuvalt on vaja vaadata ja arutada, mis on need teenistusse võtmise kriteeriumid ja millised on need testid ja võimalused isiku omadusi tuvastada. Praegu on meil arstlik komisjon ja piltlikult öeldes küsib seal psühhiaater, kas sul on kõik korras ja kui vastad jaatavalt, ongi kõik korras. Praegu pole me veel sellest akuutset probleemi täheldanud, aga võib-olla me ei tea praegu veel selle olemasolust.
Igal juhul on kontroll oluline. Et me teeme teenistusse asuda soovijale füüsiliste võimete testi, siis miks mitte mõelda ka sellele, et vaadata, kuidas vaimse tervisega on. Aga samas võitleme siin igapäevast personalilahingut kogu avatud maailmaga. Muidugi tahaksime võtta teenistusse parimaid inimesi, aga see valik tööjõuturul on täpselt selline, nagu ta on. Kui ikka arst paberi välja annab, et inimene on terve ja võib teenistusse tulla, siis me ta ka teenistusse võtame. See paneb palju suurema koormuse vahetutele ülematele ja kamraadidele, kellega iga päev koos oled. Vaat just sinna tuleb suunata üks osa meie tegevusest, et õpetada ka kolleege jälgima inimesi ja märkama, kas ta käitumismallid on sarnased kui varem. Ega traumajärgne stressihäire pole ühekordne nähtus. See on asi, mis tekib ja areneb ning seda peavad kolleegid, ülemad õppima märkama ja sellest teavitama. Ka kõik meie inimesed ise peavad mõistma, et sellised asjad on olemas ja end jälgima.
Tõeline proovikivi on muidugi need inimesed, kes jäävad väljaspoole kaitseväge. Nad teevad ühe või mitu missiooni ära, seejärel lähevad tsiviilellu ning jäävad kaitseväest eemale. Meil pole mingit juriidilist alust nende terviseseisundit jälgida. Me oleme viimasel ajal oma veteranipoliitikat arendanud ja veterane kokku kutsunud, nimekirjad on meil ju olemas. Usun, et juba lähiajal viime läbi ka teadusliku uuringu, et leida materjali selle kohta, kuidas nende noorte meeste käsi on tsiviilelus käinud. Kas nad on tööl ja peresuhetes edukad ning millised on nende katsumused ja probleemid. Selle uuringu põhjal saab selgust, kas kõik on hästi või halvasti. Kuid ka see uuring ei tarvitse anda meile veel puhast tõde, sest see saab olla vaid vabatahtlik, milles osalevad need, kes soovivad.
Viimane veteranipäev näitas, et meie veteranid tahavad kokku tulla ja omi kohata. Oli rõõmustavalt palju neid, kes pole enam teenistuses, aga tulid selleks veteraniürituseks Sõjamuuseumis üles pandud Afganistanist kaasa toodud Vellesanna. Ühesõnaga, tuleb igati soosida sotsiaalset läbikäimist ning juba teenistusse tuleku algusest peale seletada, millised need vaimu hoidmise ja tugevdamise võimalused on ja millised nad on ka pärast teenistusest lahkumist. Aga seda ma küll ette ei kujuta, et me hakkama teenistusest lahkunuid igal aastal kokku kutsuma, et nendega teste teha, uurida, jälgida, kontrollida. Siis kaob meil see kaitseväeteenistusse tuleku huvi varsti päris ära.
Siis võib juhtuda, et need kes tunnevad endal midagi häda olevat, hakkavad kõrvale hoidma ja varjama.
See on väga oluline punkt. Ei tohi stigmatiseerida vaimset nõrkust. Kolleegid ja juhid peavad aru saama, et kui me peame lugu oma kaaslastest, kes on kaotanud jala või on saanud raskelt haavata, siis peame sama moodi võtma ka neid, kelle vaim on pihta saanud, kelle psüühika on teenistuses kogetu tõttu kannatanud. Me peame seda mõistma, sest me kõik oleme sõdurid, kõik, kes me oleme käinud missioonidel, kelle pihta on tulistatud, kes on näinud enda ümber haavatuid või langenuid. Kõigil on oht, et midagi läks ühel hetkel paigast ära ja pärast seda pole kõik enam endine. Võin seda ka oma kogemusest öelda. Sellega tuleb tegeleda. Seda tuleb pidada osaks inimlikkusest ning ärgitada inimesi sellest rääkima.
Ma tunnetan, et skautidel on see suhtumine olemas. Nende inimesed on rääkinud oma kamraadidele oma häire olemusest ning skaudid on seda aktsepteerinud. Tuleb rääkida kogu aeg, et väljapääsuteed on olemas. Tuleb rääkida.
Sõduriks sündimine tundub siiski olevat pigem erand kui reegel. Kuidas kasvatada head sõdurit, ilma et peaks hiljem kartma tema muutumist ohtlikuks endale või teistele?
Sõjaline väljaõpe peab andma sulle teadmise ja oskuse, samuti füüsilise ning vaimse tervise, et sa saaksid oma ülesannet täita. Ka oskuse märgata. Ning võib-olla see enda või kaaslaste käitumises muutuste märkamise oskus ongi oluline. Praegu pole Eesti sõdurite tervise kvaliteedi ja oskuste kvaliteedi suhtes mingeid märkusi olnud ning ma ei kipuks muutma midagi, mida me praegu väljaõppes teeme. Kui, siis vaid pigem mõtleks selle peale, kuidas seda „oska märgata“ mentaliteeti suurendada. Loomulikult on üliolulised need sotsiaalsed võrgustikud, mis hoiavad koos seda rühma, neid sõdureid, kes on käinud koos välismissioonidel.
Me tegelikult ei oska praegu endale ette kujutada, kui suur oleks see vaimselt ja füüsiliselt haavatud sõdurite hulk siis, kui on päriselt sõda. Praegu me räägime siiski väikestest numbritest, aga kui me valmistume riigi kaitseks, peame valmis olema ka selleks, et riigi kaitsega kaasnevad sellised nähud.
Oleme Hollywoodi filmidest näinud, kuidas USA armee drillseersandid nekruteil esmalt nende tahte ja isiksuse murravad ja seejärel neist tõelised sõjamehed üles ehitavad. Kuivõrd erinevad Eesti kaitseväe väljaõppemeetodid neist külma sõja aegsetest stereotüüpidest?
Eks me peame mõistust kasutama ka väljaõppes. Me peame kasvatama riigikaitsjaid ja mitte sõjamehi selles Hollywoodi võtmes. Seda on raske teha. Noortel meestel veri vemmeldab ja nad tahavad teha ja proovida kõiki ägedaid asju. Aga just kasvatustöös, mis pole sugugi vähemtähtis väljaõppe kõrval, panema rõhku selle, et nad jääksid inimesteks, täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks. Ning me peame valmistama sõdurit ette ka selleks, et kui ta teenistusest ära läheb, oleks ta valmis ja võimeline tsiviilühiskonda taas integreeruma.
Haridus, koolitus, väljaõpe, sideme hoidmine oma vanade kaaslastega – see kõik on osa veteranipoliitikast. Need pole paljad sõnakõlksud, need toimivad. Muidugi võtab veel aega, et Eesti sõdur saaks pärast teenistust aru, et ta ongi veteran. Ta on ju veel noor mees, 25–30-aastane, mis pagana veteran. Aga oluline on selgitustöö asjadest, mis käivad veteraniksolekuga kaasas. Kindlasti peab oskama tegutseda nii traumajärgse stressihäire nagu kõigi teiste ilmneda võivate haigusnähtude korral. See aga eeldab, et meil on selline sotsiaalne süsteem, mis jälgib meie inimeste käekäiku siis, kui nad kaitseväest väljas on. Selle süsteemi korralik käivitamine ongi kõige suurem katsumus.
Ikka on hinnatud eesti sõjameeste külma pead ja talupojatarkust. Kui palju võib selle respekti tekitava koore all aga pulbitseda mahasurutud emotsioone ja peidetud ängi, mis võivad hiljem kodus need tublid sõjamehed hävitada?
Ma ei tea, kui palju seda on. Aga ma usun, et me peame hoidma alal seda talupojamõistust. Ma olen näinud Iraagis ja Afganistanis, kus me oleme ameeriklaste ja brittidega koos sõdinud, et meie meestele on omane terve huumor ja rahulik tegutsemine. Ta on võib-olla natuke laisk, kui võimalik. Ta ei torma kohe kõiki asju uisapäisa tegema. Aga kui vaja, siis teeb kapitaalselt ära, nii et on tehtud. Seda on suhtumises tunda nii konflikti ajal kui ka pärast seda. Aga ega see ei välista, et meie meeste seas pole neid, kes ei räägi oma muredest, kas ei julge või ei taha, aga see pole ainult sõjaväelaste eripära, sest samasugune traumajärgne stress võib tekkida ka tavaelus – liiklusõnnetuse või tulekahju järgselt, igasugustes šokisituatsioonides. Kogu teemat tuleb ühiskonnas käsitleda. Aga sellega ei tohi üle pingutada ega tohi tekitada olukorda, kus inimesed hakkavadki arvama, et neil ongi see sündroom koos kõige kaasnevaga. See oleks teine äärmus. Me peame rahulikult otsima teaduslikke meetodeid, et seda teemat väga hellalt käsitleda.
Kunagi oli kaitseväes küsimus kaplaniteenistuse vajalikkusest. Nüüd on arenemas tugiteenuste koosseisus psühholoogiateenistus. Kuidas teha nii, et mehed psühholooge omaks võtaks ja usaldaks lasta end vajadusel aidata?
Vahest psühholoogi roll kaitseväes ei olegi olla just psühhoterapeut. On ju olemas psühholoog, psühhiaater ja psühhoterapeut ning need kõik on erinevad asjad, kuigi tihti pannakse nad ühte potti. Vahel on see psühholoogi osa teadlikkust tekitada, olukorda jälgida, hinnata, mitte niivõrd teste läbi viia, vaid inimestega suhelda. Tal on ekspertiisid, kogemused. Kui kellelgi tuvastatakse haigus, tuleb minna psühhiaatri juurde ja siis on lahendid, psühhoteraapia, arstimid või veel midagi. Kaplanite roll on ka ajas muutunud. Aga üks, mis on kindel – inimesed usaldavad neid, kellega nad on õlg õla kõrval konfliktisituatsioonis olnud ja kes on ennast seal tugevalt näidanud. Siin on oluline ka ülemate ja kaaslaste roll ning väga oluline on ka pered ja see, mis koju maha jääb. Kui mees missioonilt tagasi tuleb, on oluline, kas pere oskab jälgida, kas kõik on nagu enne, või kui miski on muutunud, siis millised muutused need on. Kas muutused on lõplikud, kas seal on haiguse märke. Selline usalduslik suhe pere ja kaitseväe vahel on väga oluline.
Me oleme selle tugiteenuste teemaga veel väga alguses. Me peame õppima ja rahulikult selles suunas sammuma. Meil pole ka eksperte laest võtta, needki peavad tulema kogemustega.
Meedias oli süüdistus, et kaitsevägi on tugiteenuse loomisega hiljaks jäänud. Missioonidel käisime juba läinud sajandi lõpus, aga tugiteenus on tekkinud alles selle sajandi esimesel kümnendil.
Selline sõjaline missioon, kus inimesed langesid või raskesti haavata said, tekkis alles Iraagis, Afganistanis. Enne olid rahuvalvemissioonid, kus kindlasti oli ka omad ja mitmed sarnaseid probleemid. Mulle meeldib, kuidas Norra, kes on ju ka aastaid osalenud igasugustes operatsioonides, on oma muuseumidesse teinud iga operatsiooni kohta nurga, kus inimesed saavad istuda ja ennast tühjaks rääkida. Need on samasugused istumispaigad, nagu missioonipiirkonnas olid ning seal on ka sellised lood ja esemed, mis meenutavad ja millega ennast seod. Sa saad minna tagasi sellesse missiooniaega ja oma sõpradega samastuda. Selles mõttes on Vellesann meie Sõjamuuseumis väga oluline. Seal on kõik mehed oma sõpradega Afganistanis olles istunud ja see võimaldab minna tagasi neisse aegadesse.
Meil on see traditsioonide-asi kaitseväes natuke nõrk. Vendadel skautidel on selline võrgustik ja traditsioonid olemas. Vahest peaks see ka brigaadide juures olema, sest need ohvitseride kogud, mis omal ajal kunstlikult loodi, ei hakanud tööle, välja arvatud vaid endistel kalevlastel, kus see on klubiline üritus. Ma arvan, et see on teema, millega tuleks edasi tegeleda. Veteranide organisatsioonid on ju ka loonud mõned agaramad eestvedajad, aga ega kõiki neid võimalusi meil väga intensiivselt kasutatud ei ole. Eks see aeg toob arutust. Noored mehed saavad ka vanemaks ja neil tekib vajadus kusagil koos käia ning organiseeruda ja siis on ka riigil konkreetne partner, kellega suhelda. Seni, kuni seda pole, tuleb igal veteranil endal aktiivsem olla.
Ka õppus Siil tõi kokku hulga vanu võitluskaaslasi ning kuuldavasti on ka nende seas võrgustikke taastatud ja loodud. Vahest peaksime toetama mitte ainult missioonil käinud meeste sotsiaalset koostööd, vaid ka ajateenistuses käinud reservväelaste omavahelist suhtlemist?
Kõik see viib selleni, et Eesti kaitsevägi on osa ühiskonnast ja kuna oleme reservarmee, siis enamik meie sõduritest on osalised mingites muudes kooslustes ja seda olulisem on kontaktihoidmine. Ka skaudid, kes teenistusest ära lähevad, on ju reservväes ja selle kontingendi kooshoidmine on ka oluline. Loomulikult on iga reservväelase kohustus ka ennast ise nii vaimses kui ka füüsilises vormis hoida, aga kaitseväel on kindlasti oma roll. Ma arvan, et teadvustamine, et füüsiline ja vaimne tervis on võrdselt olulised asjad ja neid tuleb ka treenida ja arendada võrdselt. Need ei tule iseenesest. Seda mõttekäiku peame hakkama kultiveerima.
Oli aeg, mil öeldi, et kaitsevägi on viimane võimalus õpetada koolis laiselnud poistele selgeks matemaatika põhitõed, anda kehalise kasvatuse järeleaitamistunde või lihvida riigikeelt. Kuivõrd peaks kaitsevägi keskenduma kooliprogrammis ettenähtu lõppviimistlusele?
Minu seisukoht on, et kehaline kasvatus on oluline ja oluline on ka riigikaitseõpetus. Kuid see ei tohi olla omaaegne granaadiviskamiseõpetus. Need peaks valmistama noormeest küll üldiselt ette ajateenistuseks, aga peamine on, et need õpetused annaks üldise arusaama, milleks see kõik. Mis on selle asja eesmärk. Milleks on riik tähtis ja milleks on kaitseväge vaja. See pole ju asi iseeneses. Lihtne on kaitseväelastele lajatada, et häh, militaristid, mängivad sõda jne. Enamik sõjaväelasi teeb ju oma tööd selle pärast, et nende kutsumus on riiki kaitsta. Nagu politseiniku kutsumus on kaitsta kodanikku.
Kui keegi arvab, et maailmarahu on saabunud, vaadaku palun televiisorit või lugegu lehti. Ei ole maailmarahu saabunud, tuleb tugevdada närvi, asjad on pigem hullemaks läinud. Me oleme selle rahuga lihtsalt juba nii ära harjunud, sest vahetut konflikti ju pole. Kuigi alles praeguste ajateenijate sündimise eel, 1990. aastate algul, olime me sellele väga lähedal. Thbilisis, Vilniuses, isegi Riias ja Peterburis valati ju verd. Meil läks hästi. Samas on loogiline, et mida kaugemale sa sellest jääd, seda vähem sul otsest seost on. Ukrainlased on praegu kindlasti väga suures šokis sellest, mis nendega toimub ja palju on tulnud ilmsiks kurjust, mida ei oleks suutnud ettegi kujutada.
Me ei saa lasta eesti meest järgida oma loomust ja jätta teda tema muredega ja vaevustega üksi. Mida saame targalt ära teha, et ennetada oma kamraadi murdumist?
Me oleme osa ühiskonnast ja me peame kasutama ka ühiskonnas juba olemasolevaid struktuure nagu erinevad instituudid ja teadusasutused, kes on meelsasti nõus meid toetama ja meiega koostööd tegema. Meditsiinis me ju oleme väga suures osas sõltuvad Eesti riigimeditsiinist. Me oleme nii väike riik, et me kunagi ei saa tekitada kaitseväe psühholoogilise uurimise instituuti. Me peame tegema koostööd juba olemasolevate struktuuridega ja kasutama ära oma eripärasid, kasutama ära KVÜÕA-s olevat teadmiste potentsiaali ja oma tarku inimesi. Meie jaoks on oluline, et kõik sõjaväelased reamehest kindralini on kõik ühe asja eest väljas ja peavad ühe asja nimel töötama. Ja et nad saavad teha oma tööd hästi, füüsiliselt ja vaimselt treenitute ja tervetena.
