Sügisetüüd ridva ja kahlamispükstega
Oma esimest merest püütud punast mäletab Rein hästi. Ta oli siis seitsmeaastane ja tõenäoliselt pööras just see kolme ja poole kilone meriforell tema elu nendesse rööbastesse, mille järgi me teda täna teame ja tunneme.
„Esimene mälestus endast kala püüdmas on mul viieaastaselt,“ meenutab Rein. „Meid oli peres neli last, kaks õde ja kaks venda. Mina olin juba viieselt üsna iseseisev, istusin Pääsküla jõe ääres ja õngitsesin põõsast lõigatud udjakaga. Noh, kala sain ehk kord 20 käigu peale.“
Ka Reinu isa peeti päris heaks lõhekütiks. „Seitsmeaastaselt sain ma oma esimese meriforelli, kui ema käskis isal jõnglane kalale kaasa võtta. Isa väitis, et ta pani mu mingi kivi peale, andis Nevskajaga spinna pihku ja käskis loopida. Karm vana – kui ma merika otsa sain, siis ütles, et sinu kala, ise tead, mis teed. Kõrvalt vaatas, et ma kivide vahele ninali ei kukuks, ja õpetas, et vänta aga vänta. Kuidas ma sealt maha sain, ei mäleta, aga see on meeles, et jalad said märjaks,“ muheleb Rein.
„Eufooria oli hirmus,“ tunnistab ta.“ Minu jaoks oli see ikka jube sündmus – ega ma too päev enam ei püüdnud, istusin kala kõrval ja vaatasin teda.“
Rein kahtleb sündmuskohas – kas see oli kuskil Vasalemma suudme kandis või pigem Laulasmaa pool. Aga küsida pole enam kahjuks kelleltki ja ega isa ka enam mäletanud – Rein oli temalt seda sada korda üle küsinud.
Kuidas meres kivi mängida
„Meri oli tollal kinni ju, randades olid piiritsoonid,“ pajatab Rein. „Isa oli kõva motosportlane ja ju siis vähe privilegeerituma tegelasena sai miskid mereload. Igal juhul käis ta näiteks paadiga Pirital angerjaid püüdmas – ma arvan, neid inimesi, kes seda tohtisid, võis olla nii 10-15.“
Kui Rein ise intensiivselt merepunast püüdma hakkas, polnud tal esiotsa mingeid lubasid. Küll on ta piiritsooni rehitsetud liivariba ületanud vaibaga, mis oli metsa ära peidetud, meres kivi mänginud, kui patrull mööda läheb, lihtlabaselt vene piirivalvurite eest putku pannud… „Maailmas pole numbreid nii palju, kui ma olen kordonis istunud,“ naerab Rein. „Ega nad midagi erilist ei teinud, loata piiritsoonis viibimise eest 10 rubla trahvi äärmisel juhul. Seda ma ei maksnud ka kunagi. Tsitre kordonis näiteks oli enne Eesti aja algust ülemaks Tariverdijevi-nimeline aser, hästi sõbralik mees. See andis mulle lõpuks metsatelefoni ja kui ma kalale tulin, lükkasin selle posti ja helistasin – mul oli oma kood ja ütlesin selle, siis nad ei pidanud trevoga’t andma.“
Kuid paar korda tuli Reinul seista ka üliusina kirgiisist ajateenija relvatoru ees, kuhu oli kuulgi juba rauda tõmmatud. „Muul juhul ma oleks ta koos tema koeraga visanud 60 meetri kaugusele, aga no püss käes, mis sa teed,“ nendib Rein.
Ärge võtke lapselt rõõmu
Reingi on läbi teinud kalameeste tavalise arengu. „Ma ei teagi vist kedagi, kes pole seda ringi ära teinud, et algul püüad särge-ahvenat, siis on su kuningas haug, ja siis võib-olla hakkad punast püüdma,“ mõtiskleb Rein. „Kooliajal oli mu havirekord Pääsküla jõest viiekilone havi elussöödaga. Enne tunde jooksin tavaliselt veel jõe äärde, kus mul oli paar tonkat sees. Raba oli härmas hommikul, aga nii kolm kilti oli vaja joosta.“ Rein elas tollal Kivimäe kandis Olevi tänaval. Sedasama viiekilost vedas ta koju läbi liivakarjääri, nii et pulk oli havil suus ja kala lohises järel, liiv raspeldas soomuse maha. „Nahkne haug, ütles ema, aga suur selle eest,“ mäletab Rein.
Niisiis on peasüüdlane selles, et Reinust kalamees sai, ikkagi isa. Seda enam, et kui Rein juba veidi vanem oli, siis sai tehnikahuvilist poissi rooli panna, et ennast lõdvaks lasta ja sõpradega kalaretkel väikestviisi napsu võtta. „Mäletan isa kollast portfelli, mis oli tühje asunikupudeleid täis, nii 10-15 tükki võis neid küll olla,“ räägib Rein. „Selle sain omale istumise alla, muidu ei näinud roolis aknast välja vaatama.“
„Ja teine aspekt,“ tõstab oma hallist peast hoolimata energiast pakatav pikakasvuline „maestro“ sõrme. „Ükskõik, mida või keda ma metsast seenelt või jõe äärest väiksena koju ei toonud, lapse rõõmu ei võetud sellega ära, et oh, mis me sellega nüüd teeme. Ikka rapiti ära ja praeti, kuigi isa tõi ka palju kala koju.“
Rein nendib, et kummalisel kombel tema vend siiski ei nakatunud sama pisikuga – temast tegi kalamehe Rein ise ja alles siis, kui vend juba 40 aastat vana.
14 merikat, kokku 54 kilo
Kas Rein ainult punast kala püüabki? „Sugugi mitte,“ raputab ta pead. „Ma püüan särgegi kevadel, igavesti lahe tegevus mu arust. Mõni vahel imestab, et sina ja särg – no kas see võtab minu forelliküti staatusest tüki ära või?“
Rein jätkab: „Üks asi, mida ma tõesti enam vabatahtlikult ei tee, on havipüük. Sest seda on vanasti ikka liiga palju püütud ja mul kodus ei söö ka keegi haugi. Eks ma ise olen ka süüdi, et seda teist kala on kogu aeg võtta olnud.“
Rein räägib, kui palju oli kala õndsal vene ajal, kui püüdjaid oli maru vähe ja meri kinni. „Alla kahekilost me ära ei võtnud ja keskmine kala oli viis kilo,“ meenutab Rein. „Kui sul praegu viiene käest ära läheb, siis on selline nutumaitse suus, et mine keldrisse ja poo ennast üles. Siis oli null emotsiooni, sest küll varsti tuleb kaheksane või kuuene või neljane ikka.“
Reinu elu senine ühe päeva jooksul püütud rekordkogus on 14 merikat, kokku 54 kilo. „Arvuta ise, mis see keskmine tuleb,“ nendib ta. „Aga seal hulgas oli ka mõni kaheksane näiteks. Ja tollal arvasime me kõik, et tuld – kala on palju, kuhu ta ikka kaob.“
Rein vaikib korraks, ja jätkab siis vaikselt: „Häbi tunnistada, aga tollal ma müüsin kala. Noor mees, raha polnud. Ülemine taat, palun vabandust, et see nii oli! (Suunab silmad lakke.) Aga kui kala otsas, siis vaatasid, mitte et mitmekilone, vaid mitu rubla tuleb. Kümme rubla oli kilo. Ahah, siit tuleb 50 rubla. Selline aeg on minu elus olnud ja seda ei saa olematuks vaikida. Aga see ei tähenda, et inimene selliseks jääb.“
Selles, et Eestis on punasega lood oluliselt kehvemad kui aastakümnete eest, pole Reinu arvates süüdi mitte niivõrd püüdjate suur arv kuivõrd olematu riigipoolne kontroll võrgukalurite üle. Nood viimased ei kajasta tihtipeale õigesti püütud kala koguseid, võtavad ära ka alamõõdulised ja kudekalad. „Et püüdjate arv on meeletult tõusnud, ei ole iseenesest ju paha,“ arvab Rein. „Selle asemel, et kõrtsis istuda, toimetab inimene looduses. Riigil on ju kasulik, kui kodanikud on terved, nii vaimselt kui füüsiliselt. Neid ei ole iialgi palju – see ei ole põhjus, et kala vähe on. Püüki kinni panna oleks ka tobe. Igal pool mujal on meri vaba ja püük toimib, aga seal elab ja püüab teine inimene – seaduskuulekas. See ongi põhivahe.“
Väärtused muutuvad aastatega
„Eelmine sügis ma ei võtnud ühtegi tumedat kala ära,“ jätkab Rein. „Ühte ema hüpitasin küll peos, marjapurk terendas juba silme ees – aga sa pead endale kuidagi tegema selle peas selgeks nii, et sa seda ei kahetse. Mõtlesin, et näed, teised on kõik lahti saanud, miks see vaeseke siis süüdi on sellepärast, et tema on emane ja… Ma ei ole ju nii vaene, et ma ei jaksaks endale poest marja osta.“
„Olen märganud, et kui vanemaks saad, siis väärtuste skaala muutub iga kümnendiga,“ võtab Rein jutuotsad kokku. „Viimased viisteist aastat ei ole ma enam näiteks jõest merekala püüdmas käinud. Isegi ajast, mil ma 60 aasta juubelit pidasin, on peas midagi muutunud. Kui kalal on võrgujäljed, siis lasen tagasi enamasti. Võrgust pääses, miks siis mina nüüd ta elu võtan… Mõni võib-olla ütleb, et Truumets on vanast peast härdaks läinud, aga mul on endal palju parem tunne, kui ma tal minna lasen. Ma ikka arvan, et see ülemise korruse taat vaatab, kuidas me siin toimetame, ja kunagi tuleb tema ees vastust anda.“
Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 2 septembris 2013.
