Uimedega Trooja hobune: kalaga koos sööme sisse veel üht-teist huvitavat
Kala kiidetakse sageli kui keskmisest tervislikumat toitu ning rohkem kui miljardi inimese jaoks arengumaades on kala peamine valguallikas.
Ent sõltuvalt sellest, kus te elate, sisaldavad teie toidulauale jõudvad mereannid tõenäoliselt läbilõiget kõigest, mida teie maailmanurgas jäätmetena merre heidetakse või pumbatakse.
Ajakirjas Nature Science Reports ilmunud uurimus ütleb, et Indoneesia ranniku lähedal püütud kalade magudes leidus plastmassi (55 protsendil kõigist püütud liikidest) ning California ranniku lähedal püütud kalade magudes tekstiili (67 protsendil kõigist liikidest).
Ka umbes kolmandikul kõigist laboris kontrollitud mereelulistest koorikloomadest tuvastati elundkonnas samasuguseid kehaväliseid reoaineid.
Kalade soolkonnas toimuv peegeldab heitvete töötlemise ja taaskäitlemise üldist olukorda (või nende puudumist).
Indoneesias pole taaskäitlemine levinud, mistõttu suur osa tarbeplastist satub ookeani. Riidekiud USA kalade magudes on aga tõenäoliselt pärit miljonite pesumasinate heitveest.
„Vildakas heitmemajandus pöördub meie vastu meie toidulaua kaudu,“ kommenteeris uurimuse juhtiv autor ja California osariikliku ülikooli looduskaitsebioloogia järeldoktor Chelsea Richman.
Lihtsamalt öeldes tähendab see, et me õgime iseenda prügi!
Mitteseeduvad materjalid kujutavad endast probleemi nii kalade kui ka meie jaoks.
Need kahjustavad kalade tervist, kuna plastmassi moodustavad kemikaalid kuhjuvad organismi, tuues kaasa surmava maksatoksikoosi ja muud haigused.
Väiksemaid kalu nagu sardiine või anšooviseid süües kuhjavad inimtarbijad neid kemikaale, plastikuosakesi või riidekiude ka oma organismi.
Suuremgi probleem on ehk, et isegi need kalad, kelle magu ja soolkond enne ärasöömist eemaldatakse, võivad endas kanda osa ookeaniprügist — toksilisi kemikaale —, mis samuti kalu söövate inimeste kehadesse sattuda võivad.
Põhjuseks on tõik, et plastmassid lagunevad merevees keemiliselt ja mõned neist muutuvad nn mikroplastikuks.
Lagunemise käigus eritavad plastmaterjalid ümbritsevasse merevette toksilisi kemikaale ja ka haaravad sellest endasse kemikaale. Nii muutuvad mikroplastiku-osakesed rändavateks toksiiniklimpideks, mis jätavad oma keemilise laadungi kalade ihusse.
Protsess algab juba toiduahela „vundamendist“ — sellest, et loomhõljum ehk zooplankton toitub mikroplastikust.
Sedamööda, kuidas suuremad mereloomad ladestunud toksiinidest läbi imbunud väiksemaid olendeid söövad, jõuavad tillukesed mürgised plastikuosakesed viimaks ka inimeste kehadesse.
Probleemi lahendus pole siiski eriti keeruline. „Meie uurimus annab mõista, et USA-s ja teistes riikides, kus jäätmemajandus on paremal järjel, tuleks vaagida selliseid strateegiaid nagu filtrite paigaldamine pesumasinatele, mis takistaksid kiudude sattumist merekeskkonda.“
Indoneesias ja teistes arengumaades tuleks tema sõnul aga eelisjärjekorras arendada jäätmehaldustaristut, s.t rajada prügilaid, taaskäitlussüsteeme ja heitveepuhastusjaamu, aga algatada ka selliseid meetmeid nagu tänavaprügi tõhusama kogumise ja koristamise süsteemide organiseerimine.
