Iidne DNA näitab, et katk ei vajanud kirpe ega rotte, vaid hüppas otse inimeselt inimesele
Need mutatsioonid võisid ilmneda millalgi esimese aastatuhande hakul e.m.a. ja saada aluseks muhkkatku nime all tuntud nakkushaigusele. Enne seda aga nakatusid inimesed Euraasias katku juba 3000 aastat enne esimesi teadaolevaid muhkkatku-epideemiaid. Haiguse ürgne vorm võib olla põhjuseks, miks maailma inimpopulatsioon neljanda aastatuhande lõpul ja kolmanda aastatuhande hakul e.m.a. oluliselt hõrenes.
Kopenhaageni ja Cambridge’i ülikoolide uurijate rahvusvaheline töörühm analüüsis 101 mitmelt poolt pronksiaegsest Euraasiast pärineva täiskasvanu hammastest kogutud iidseid genoome. Seitsmes koeproovis leiti jälgi katkubakterist ladinakeelse nimetusega Yersinia pestis. Vanim noist ohvritest suri katku juba 5783 aastat tagasi.
Seni varaseimad tõendid Y. pestise olemasolust pärinesid vaid 1500 aasta vanustest säilmetest. Toonastest proovidest leitud katkupisikutel puuduvad aga kaks nüüdisaegse katku genoomile iseloomulikku komponenti — „nakkavusgeen“ tähistusega ymt ja mutatsioon „aktivatsioonigeenis“ tähistusega pla.
Geen ymt kaitseb baktereid kirpude maos leiduvate toksiinide eest, võimaldades haigusel vohada ja ummistada putuka seedeelundkonna, mis sunnib kirbu hammustama kõike ettesattuvat ja sel moel katku levitama.
Mutatsioon geenis pla võimaldab bakteritel ületada eri elundkondade kudede vahelisi barjääre ning levida kopsudest verre ja lümfisõlmedesse. Üheskoos võimaldavad need kaks mutatsiooni Yersinia pestisel areneda laastavaks „mustaks surmaks“.
Enne nende kriitiliste mutatsioonide ilmnemist levis haigus kopsukatku kujul, mis ründab ainult kopse ja levib inimeselt inimesele õhu kaudu. New York Timesi osutusel võisid katkupuhangud olla põhjuseks, miks rahvastik pronksiajal olulisel määral ümber paigutus, kuna toonased katkupõgenikud kolisid piirkondadesse, kuhu haigus veel levida polnud jõudnud.