Nankingi vägistamine. Teise maailmasõja eelne unustatud massimõrv
Teise maailmasõja ajal Euroopas toimunud sündmused on väga põhjalikult läbikirjutatud, kuid Hiina pealinna Nankingi jaapanlaste poolt vallutamise lugu 1937. aastal ja sellele eelnenud jaapanlaste püüded saada maailma suurvõimuks on Eesti lugejaile seni kaugemaks jäänud.
- „Nankingi vägistamine. Teise maailmasõja unustatud massimõrv“
- Autor Iris Chang
- Inglise keelest tõlkinud Tene Hook
- Kirjastus ILMAPRESS
- 280 lk
Raamatu „Nankingi vägistamine. Teise maailmasõja unustatud massimõrv“ autor Iris Chang, kes küll sündis Ameerika Ühendriikides, kuid kelle juured ulatuvad Nankingisse, on teinud ära põhjaliku töö, mis aitab seda tühimikku täita.
Jaapan, kes oli võitnud 1904–1905 kestnud sõja Tsaari-Venemaa vastu, viis oma laienemisplaane ellu eurooplaste jaoks kujuteldamatu julmusega. 1931. aastal tungisid jaapanlased Hiina põhjaprovintsi Mandžuuriasse, kus pandi ametisse tõusva päikese maad soosiv nukuvalitsus. Kuigi rahvusvahelise üldsuse nõudmisel kehtestati Hiina ja Jaapani vahel rahu, oli selge, et jaapanlased kavatsevad oma mõju suurendamist Hiinas jätkata.
1932. aastal vallandusid kired Shanghais ja vaid tänu Rahvasteliidu jõupingutustele suudeti suuremast verevalamisest hoiduda. 1937. aastal puhkes aga Jaapani ja Hiina vahel täieulatuslik sõjategevus. Euroopas ega Ameerikas ei usutud, et jaapanlased söandavad Shanghaid rünnata, sest tegu oli ühe läänelikuma ja rahvusvahelisema linnaga Hiinas. Pärast kuid kestnud pommitamist tugevasti kindlustatud Shanghai langes ja nüüd oli vaid aja küsimus, millal Jaapani väed Nankingi jõuavad.
Jaapanlased jõudsid Hiina endisesse pealinna 1937. aasta detsembris. Vaid mõne nädalaga rüüstati iidne linn, piinati, vägistati ja tapeti kümned tuhanded linnaelanikud ja -kaitsjaid. Koletud sõjakuriteod, mille Jaapani sõjaväelased vallutatud Nankingis korda saatsid, väljuvad täielikult inimmõistuse piiridest. Kuue nädala jooksul aeti hiinlasi Jangtse jõe kaldale ja hukati kuulipildujatulega, vangilangenud sõdureid kasutati täägitreeningutel elusate sihtmärkidena ja jaapani ohvitserid võistlesid omavahel, kes rohkem vastaste päid maha suudab raiuda.
Vägistamise ohvriks langesid tuhanded naised ja alaealised tüdrukud, kellest seejärel suurem osa hukati. Hoolimata ääretutest jõhkrustest kadus võigas sündmus külma sõja sündmuste varjus ajaloo hämarusse. Jaapanis üritatakse Nankingi massimõrva toimumist tänini eitada või pisendada. See on teinud võimalikuks kahe üksteisest üsna erineva paralleelse ajalookäsitluse olemasolu, üks neist Hiina ja teine Jaapani ajalooõpikuis.
Ajaloolane ja ajakirjanik Iris Chang on toonud Nankingi vägistamisloo arhiividokumentide ja ellujäänute intervjuude abil taas päevavalgele, näidates, kui õhuke on inimkonna tsivilisatsioonikiht ja kui kergesti see sõjahüsteerias puruneda võib. Kuid lugejad hoomavad õnneks sedagi, et alati leidub ajaloos inimesi, kelle teod ja vaprus teiste kaitsmisel ületab inimlike võimete piirid. Veelgi suurem paradoks on see, et lihtsaid hiinlasi asus kaitsma Natsi-Saksamaa esindaja Hiina pealinnas John Rabe.
Raamatust leiab hulga haruldasi fotosid, mille jaapanlastest vallutajad olid teinud ja kohapeal ilmutada lasknud. Oma eluga riskides tegi hiinlasest teenindaja fotodest koopiad. Samuti leidub raamatus mitu ülesvõtet linnas viibinud Ameerika misjonäri John Magee filmidelt, mille pastor võttis üles üksikutest haiglasse jõudnud hiinlastest, kellest paljud siiski vigastustesse surid.
„Maailmas on toime pandud ja pannakse kardetavasti ka edaspidi toime palju julmi tegusid. Selliste tegude ärahoidmiseks on vaid üks tee – inimeste informeerimine toimunust,“ ütles Iris Chang.
Karmid teemad jätsid oma jälje Changi psüühikale. 2004. aastal kukkus ta närvivapustuse tõttu kokku ja kuigi haiglaravi tundus mööduvat edukalt, sooritas Iris Chang sama aasta 9. novembril enesetapu.
