Pariisi astmahaigete laste kopsudest leiti sissehingatud süsiniknanotorukesi
Ennekõike ongi nanotehnoloogia läbimurdeid nähtud just süsiniknanotorukeste uurimisel, millel on hea juhtivus, suur vastupidavus ja tugevus, ning neid on eriti kasulik kasutada elektroonikas. Näiteks juuksekarvad on 10 000 korda jämedamad kui süsiniknanotorud.
Kuid on selge oht, et süsiniknanotorukestest saab ka supersaastaja keskkonnas. Prantsuse Paris-Saclay ülikooli teadlased on avastanud nimelt süsiniknanotorukesi Pariisis elavate astmahaigete laste hingamisteedest, nagu teatab New Scientist.
Uuringusse oli kaasatud 64 astmahaiget last ja ilmnes, et kõigi nende kopsudest leiti süsiniknanotorukesi. Lisaks uuriti võrdluseks viit tervet last, kuid ka nendel leiti süsiniknanotorukesi makrofaagides, ehk nn õgirakkudes, mille ülesandeks on kopse soovimatutest osakestest puhastada.
Lõplikku seost nanotorukeste ja astmahoogude vahel siiski veel tõestada ei suudetud. Ka ei suudetud tõestada, kust nanoosakeste reostus pärineb, ometi on samu osakesi leitud ka linnaõhust võetud proovidest. Igatahes, kui juba nii paljude laste kopsudes neid leidub, on alust arvata, et ka kõik ülejäänud linnaelanikud on samu kübemeid sisse hinganud.
Süsiniknanotorukesi on tegelikult uuritud juba ammu enne ametlikku esmaavastamist 1991. aastal, selles vallas töid on ilmunud juba 1950. aastatel. Looduslikult tekkinud süsiniknanotorukeste kohta on küll ootamatult vähe tõendeid, ehk pigem on nad õhku jõudnud siiski tööstustoodangu vahendusel.
