Stalini Atlantis - maailma esimene ujuvlinn on tänaseks mineviku hale vari
Neft Daşları (Naftakivid) paikneb saja kilomeetri kaugusel Aserbaidžaani pealinnast Bakuust, 55 kilomeetrit lähimast rannikust. Tegemist oli maailma esimese ja kindlalt ka suurima nafta- ja maagaasiplatvormiga meres, kus Stalini unistuse kohaselt pandi töötama enam kui 5000 inimest.
Juba antiikajal peeti Aserbaidžaani naftamaaks, sest ka piirkonna pärsia keelest tulenev nimi tähistas tulede maad, kus preestrid põletasid igavest tuld maapinnale avanenud maagaasiaukudes. Aserbaidžaanist sai maailma naftatööstuse teerajajaid, kui seal juba 1871. aastal esimene puurtorn püsti pandi ja enne esimest maailmasõda olid oma rahadega kohal ka välismaised investorid, Alfred Nobel ja ta vend Ludvig Nobel esimeste hulgas. Esimese naftatankeri maailmas (Zoroastr, aastal 1877) ehitasid just Nobelid, esimene pikem naftajuhe Bakuu ja Batumi vahel valmis 1906. aastaks. Sõdadekeeris tähendas küll naftatööstuse peaaegu et seiskumist 1920. aastaks.
Aserbaidžaani iseseisvus likvideeriti enamlaste poolt, 1920. aastal loodi ka naftatööstuse natsionaliseerimisel kohalik naftamonopol Azneft, tänase nimega SOCAR. Selleks, et majanduslikku kaost kuidagi varjata, hakati Moskvas välja mõtlema järjest suuremaid tulevikuplaane, mis väljendusid peagi stalinlikes viisaastakutes. Rasketööstus vajas kütust, sõjatehnika vajas kütust, kui aga 1949. aastal avastati Kaspia mere alt 1110 meetri sügavuselt tohutusuuri nafta- ja gaasivarusid, valmis hiigelplaan rajada edaspidi ujuvlinn 2000 erinevast naftapuurtornist, mida omavahel ühendasid 300 kilomeetrit viadukte, nendel voorimas lugematult naftalastis sõidukeid. Rannikuga ühendasid linna ka peagi valminud torujuhtmed.
Linnakese ankruks said seitse uputatud laeva, sh ka legendaarne Zoroastr, linnake ise pidi pakkuma töölistele kõiki mugavusi, sh rajati sinna kaheksa- ja viiekorruselised kortermajad, limonaaditehas, jalgpalliväljak, raamatukogu, leivatehas, pesumaja, kino, saun, aiand ja park. Omas ajas võis ta tõesti tunduda proletaarse paradiisina. Neft Daşları naftalinn võeti töösse juba 1951. aastal, lõpliku kuju sai ta 1970. aastate teisel poolel. Ametlik sünnipäev asetub 1949. aastasse.
Nõukogude naftatööstus oli riigi majandusliku võimsuse aluseks, võimaldades suuri plaaniületusi, kuigi esialgne utoopia hakkas peagi lagunema. Kui 1970. aastatel naftahinnad lakke kerkisid, jäi kasutamata võimalus kasvanud sissetulekut ühiskondlikuks jõukuseks muuta ja kriisi märgid nõukogude majanduses ilmusid ammu enne NSV Liidu krahhi. Ka ei olnud naftapumpamise tehnoloogia just kõige säästlikum. Kaspia mere naftalinn oli toona võimsuse, nüüd juba selgelt allakäigu mälestusmärk.
Maailm januneb endiselt nafta järele, kuigi Aserbaidžaan vaatab juba ammu teiste leiupaikade suunas. Töötab Neft Daşlarıs endiselt paartuhat inimest, kuid vaid 45 kilomeetrit algsest 300-kilomeetrisest teedevõrgust on veel kasutatav, enam kui pooled puurtornid pole kasutatavad kokku varisenud viaduktide tõttu, merepõhjas avanevad puuraugud lekivad naftat otse merre, kunagised ehitised on aastakümneid vaid lagunenud.
Ja probleem pole ainult langevas naftahinnas. Stalini unistused sisaldasid kogu maailma suurimaid ettevõtmisi, milleks polnud tegelikku jaksu ei NSV Liidul, ammugi mitte väikesel Aserbaidžaanil.
Neft Daşları platvormidel töötavad inimesed saavad küll kõrgemat palka kui kolleegid maa peal, aga 130 dollarit kuus ei tundu siiski õige palgana naftatööstuses. See number on küll ka mõni aasta vana, ehk tuleb loota, et tänased palgad on juba kõrgemad.
Ka Kaspia mere veetase on viimastel aastatel kerkinud, mistõttu kunagised alumiste korruste korterid on tänaseks vee all. Elada lagunevas ja roostetavas ujuvlinnas on ikkagi pigem oht tervisele kui väljavaade jõukuseks. Guinnessi rekordiraamatus on Neft Daşları kirjas ka kui maailma vanim naftaplatvorm, mis just uhkuseks ainest ei anna.
Kuus aastat tagasi arvestati, et see linnak on tootnud 60 aastaga 170 miljonit tonni naftat ja 15 miljardit kuupmeetrit maagaasi.
Aserbaidžaan on viimastel aastatel jälle kasvatanud oma nafta- ja gaasitoodangut, tõmmates jälle ligi ka välisinvesteeringuid, kuid naftarikkus on väljendunud jälle pillavates suurprojektides, mis tingimata rahva elatustaseme tõusu pole kaasa toonud. Ka Neft Daşları on kaotamas oma tähtust Aserbaidžaani kui terviku tööstusele, uued leiukohad annavad palju paremat saaki.
Kohalike kinnisvaraarendajate unistus on kunagine naftalinn edaspidi turistide tõmbekeskuseks teha, kuid see vajaks vist veelgi suuremaid investeeringuid kui võimalik ujuvlinna lammutamine. Kui aga õigel ajal midagi ette ei võeta, vajub see ujuvlinn juba paarikümne aastaga merepõhja. Nagu omal ajal Atlantis. Aga see Atlantis reostab merd.
