Halley VI: Briti uurimisjaam Antarktikas - nagu peaks elama mõnel teisel planeedil

Antarktikas on külm, aga Marsil on veel külmem. Antarktikas on õhk inimesele hingatav, Marsil ei ole. Marsil liikumiseks on vaja skafandrit, aga ega Antarktikas just palju vähemaga hakkama ei saa.

Ajakiri Wired käis avastamas Briti uurimisjaama Antarktikas, mis meenutab pigem kosmoselaeva või sellist kolooniat, mida Mars One punasele planeedile kavandab. Elu käib kinnistes moodulites, välja minnes peab end korralikult sisse pakkima, et külm just varbaid, sõrmi või muid kehaosi küljest ei hammustaks.

Kui Londoni arhitekt Hugh Broughton projekteeris Halley VI uurimisjaama Antarktika tarbeks, oli tal vaja valmistuda eriti erakorralisteks juhtumiteks. Uurimisjaam paikneb jäämassiivil, mis on 130 meetrit paks, halastamatult libisedes läände Weddelli meres. Neli esimest uurimisjaama (Halley I kuni IV) olid varisenud kokku lumemassi all, viies jäeti maha, kuna ta triivis liiga kaugele mandrist.

Ja probleemidega on olnud silmitsi ka 2013. aastal avatud Halley VI, kuna mullu 30. juulil katkes jaama elektrivarustus ja küte koguni 19 tunniks, mis sundis osa moodulitest ajutiselt hülgama, et üldse sealsetes tingimustes ellu jääda.

Selleks, et jaam üldse paigal püsiks, rajati moodulid hüdraulilistele "karkudele," mis toetuvad suuskadele, neid kergitades on võimalik tõsta mooduleid kuhjuvatest lumevaaludest kõrgemale, et jaam lume alla ei mattuks. Moodulid on ka nihutatavad, ehk liiga kaugele kaldast triivides, on neid võimalik sobivasse paika vedada. Fotolt on näha, et jaam koosneb kaheksast suurest moodulist, majutades talviti 16, suviti lausa 70 inimest.

Halley VI peab paiknema just selles kohas triivjää peal, kuna see asub täpselt lõunavalguse ovaali all, just seal, kus sama jaam 1985. aastal avastas Antarktika kohal suureneva ja väheneva osooniaugu. Ja osooniaugu jälgimine on meie planeedi turvalisuse nimel elutähtis ülesanne.

Esimene Halley jaam, mis valmis 1956, oli põhimõtteliselt vaid puuonn, enam kui pool sajanditi hiljem meenutab jaam aga juba tõelist baasi, mis võiks rakendust leida ka teistel planeetidel - sooja- ja õhukindel, värvivalik peaks aitama vähendada ka isolatsioonist tingitud psühholoogilisi pingeid, erepunases sotsiaalmoodulis on ka lõunalaud, mängutuba ja spordisaal, nagu, kummaline või mitte, ka päris kena baar.

Ka kõige päikeselisematel suvepäevil kerkib temperatuur Brunti jääkilbil, kus jaam paikneb, miinus kümne kraadini Celsiuse järgi, ehk sulailma seal praktiliselt ei tunta. Tugevad idatuuled kutsuvad sageli esile tuisuilma, kus nähtavus on vaid paar meetrit ja kuigi skafandrit selga panema ei pea, on vaja ikka sellist talveriietust, mis kaitseks kogu keha, nägu sealhulgas. Aga see on ka parim koht, kus jälgida virmalisi lõunapoolkeral.

Talvine meeskond jaamas on peamiselt tehniline, 2012. aastal talvitusid seal nimelt kokk, arst, kommunikatsioonijuht, sõidukimehhaanik, elektrik, torulukksepp, väliassistent, kaks elektroonikainseneri, kaks meteoroloogi ja andmejuht. Suviti on teadlaste hulk jaamas siiski oluliselt suurem. Esimest korda nähti naisi seal talvitumas 1996. aastal.

Praeguse uurimisjaama rajamine maksis 26 miljonit naelsterlingit, ehk 35 miljonit eurot.