Elavhõbedamürgituse kutsuvad esile elavhõbedat eriti mürgiseks muutvad bakterid

Jaapanis unises Minamata kalurikülas läksid kõik kassid ühel 1956. aasta päeval hulluks. Loomad küünistasid ja kräunusid ja mõnedel puhkudel hakkasid tõmblema, kuni langesid surnult maha. Seejärel juhtus midagi veel tõsisemat — arste pani kukalt kratsima viieaastane tüdruk, kes ei saanud järsku enam käimise ja rääkimisega hakkama. Arstid polnud sellist sümptomite kooslust kunagi varem kohanud.

Kaks päeva hiljem ilmnesid samad nähud tüdruku õel; sellele järgnesid teated üha uutest haigestumistest. Nn Minamata haiguse ohvriks on sellest ajast peale langenud umbes 2000 inimest, kirjutab New Scientist.

Nüüd teame, et haiguse põhjustajaks oli elavhõbedamürgitus. Elavhõbe oli organismile eriti hõlpsasti omastatava metüülelavhõbeda kujul kohalikest tööstusettevõtetest merre lastud ning ladestunud seal elavatesse kaladesse ja koorikloomadesse.

Nüüdisajal on metüülelavhõbe küll tuntud kui tugev närvimürk, kuid eriti palju sellest ei teata. Üks hiljutine uurimus aitas ühendit ümbritsevat saladuseloori siiski veidi kergitada.

Me teame, et metüülelahvhõbedat tekitavad bakterid elavhõbedast ning et see ladestub ohtlikul kujul teistesse toiduahela etappidesse, sh inimkudedesse. Erinevalt anorgaanilisest elavhõbedast, mis kaevandustest ja tehastest reostusena keskkonda satub, suudab metüülelavhõbe kergesti läbistada vere-aju-tõkke e hemato-entsefaalbarjääri ning tungida kahjustama kesknärvisüsteemi või jõuda läbi platsenta areneva looteni.

Metüülelavhübeda juures on aga nii mõndagi, millest me aru ei saa. Millised bakterid üldse metüülevahõbedat toodavad? Kus nad elavad? Ja miks nad seda teevad?

2013. aastal tuvastas USA-s Tennessee osariigis tegutseva riikliku Oak Ridge’i laboratooriumi töörühm kaks geeni — hgcA ja hgcB —, mida mikroobid paistsid toksiini tootmiseks vajavat.

Nüüd on sama töörühm Mircea Podari juhtimisel otsinud samu geene kogu maailmast ja laialt valikult loomadelt mesilastest inimesteni kogutud bakteriproovidest. Teadlaste töö annab mõista, et metüülelavhõbedat toodab seniarvatust palju suurem hulk eri baktertüüpe, mille esindajaid leidub eeltatust märksa laiemas valikus erisugustes ökosüsteemides.

“Üks meie jaoks üllatavamaid avastusi oli, et peaaegu kõige ohtramalt leidus metüleerivaid geene arktilises Alaskas sulavast igikeltsast kogutud proovides,” märkis uurimisrühma liige Oak Ridge’i instituudi juurest Dwayne Elias. Teine ootamatu avastus oli, et nii reoveepuhastusjaamades kui ka bioreaktorites leidub metüülelavhõbeda tootmiseks vajalike geenidega baktereid.

Oluline on teadmine, et noid geene ei paista esinevat inimeste soolkonnas ega nähtavasti üldse imetajate seedeelundkonna mikroflooras. Vastavate geenidega baktereid ei tuvastatud ka lindudel, küll aga leidub neid mõnedes töörühma uuritud selgrootute mikrobioomides.

Salapärasel kombel puuduvad metüleerivate geenide kandjad ka ookeaniavarustest. Merekalad on maismaaelanike jaoks enamasti suurimaks metüülelavhõbeda-allikaks, aga ehkki merekalad metüülelavhõbeda endale sisse söövad — ja meile edasi annavad —, ei paista tolle ökosüsteemi bakteritel vastavaid geene esinevat.