Vaid 15 padrunit relvaabi kuus ehk kuidas USA kaotas Süüria ülestõusnute usalduse
Osa Süüriast nõudis demokraatiat ja inimõigusi, osa majanduslike reforme, kuid igatahes kui Süüria revolutsioon 2011. aastal lahti läks, nähti Süüria armee tanke seal vaid demokraatlikke reforme maha surumas. USA oli lausa sunnitud valima Süüria sõjas poole.
Mingit al-Qaidat ei nähtud Süüria kodusõja rinnetel enne 2012. aasta jaanuari, veel terroristlikumat Iraagi ja al-Shami (ehk siis Süüria alade) Islamiriiki (ISIS) ei nähtud enne aprilli 2013. Esialgu oli Süüria sõjas vaid kaks poolt - Süüria armee ja selle vastu astunud Vaba Süüria Armee - ning viimane asetus selgelt läänelike väärtuste poolele. Samal ajal Süüria armee tankid ning hävitajad tulistasid avalikult tsiviilelurajoone.
Paraku ilmneb, et algusest peale valitses Washingtonis peataolek, ehk kuigi Bashar al-Assad ja tema juhitav valitsus oli olnud kogu aeg Palestiina ja Liibanoni terrorirühmituste peamine relvastaja, Iisraeli arvates ka (Iraani järel tähtsuselt teine) terrorismi kurja juur, ei suudetud Assadi vastu astunud uut armeed tõsiselt võtta.
Barack Obamal polnud kunagi kindlat programmi koolitada ja relvastada Süüria ülestõusnuid ning nüüd ilmneb, et isegi ebamäärane abi on ammu lõppenud, kirjutab BBC. Valge Maja oli valmis andma Süüria ülestõusnuile humanitaarabi ja pisut sõjavarustust, kuid rasekerelvastuse andmine polnud kordagi isegi päevakorras. Kokkulepet Washingtoni koridorides ei saavutatud, neli aastat hiljem näeme, et Süüria sõda on saanud hoopis teise näo ja USA sõbrad Süürias ei suuda ise enam midagi ette võtta, hoopis Vene sõjalennukid saabusid Vaba Süüria armee positsioone tulistama.
Mullu küsis Obama kongressilt alles raha selleks, et õpetada Süüria ülestõusnuid vaenlase pihta tulistama, navigeerima ja üldse sõjatandril ellu jääma. Nii oleks Jordaanias ja mujal naaberriikides saanud 15 000 ülestõusnut algelise sõjaväelise väljaõppe (tõsi, kuna enamik Vaba Süüria Armee võitlejaist on endised Süüria armee sõdurid, peaks neil see väljaõpe olemas olema). Eelmisel kuul pidi USA aga tunnistama, et vaid neli või viis Süüria ülestõusnut on tegelikult saanud väljaõppe ameeriklaste abil. 500 miljonit dollarit maksev programm oli paberil ja nüüd on seegi tühistatud.
Alles nüüd näeme, et ameeriklased tegelikult ka tahavad oma liitlasi Süürias toetada, kui Kirde-Süüriasse (ehk siis sealsete kurdide alale) heideti alla esimesed kastid sõjavarustust. Vaba Süüria armee, mis kontrollib praegu Aleppo ja Daraa linnade ümbrust, ning mõningaid alasid Homsi ja Damaskuse serval, ei ole suutnud Assadi vastu edeneda, oma positsioone on ka säilitatud pigem Türgi ja Saudi Araabia materiaalse abiga. Süüria kurde on relvastanud Iraagi kurdid. Kas ja kuidas Iisrael sinna sekkub, me ei tea.
Ilmneb, et isegi 2011. aasta alguses polnud USA-l huvi Süüria asjadesse sekkuda, suursaadik Robert Ford tegutses sealse opositsiooni toetamisel sisuliselt üksi. Kui USA ei toeta Süüria opositsiooni, on aga tulemuseks anarhia, nagu Somaalias või Jeemenis, oli Fordi hoiatus. Tal oli tõesti õigus, islamiriigi ohtu on tänase päevani järjekindlalt alahinnatud.
Üks hirmu põhjus oli al-Qaidasse kuuluva Nusra rinde liit Vaba Süüria armeega, ehk ajaloos esimest korda on ameeriklased ja al-Qaida ühes sõjas ühel poolel. Ja USA abilubadused on tõesti suutnud Nusra rinnet seni vaos hoida. Isegi al-Qaida põrandaalune juhtkond on juba avalikult konfliktis Iraagis ja Süürias loodud isehakanud "kalifaadiga."
Esmalt tahtsid Süüria ülestõusnuid relvastada toonane CIA direktor David Petraeus, riigisekretär Hillary Clinton ja enamik välispoliitika ametkonnast, vastu oli aga president Obama ise, oma rahvusliku julgeoleku nõunike ja ameerika avaliku arvamusega. Argumendiks oli, et "me ei tunne neid eriti hästi."
Niisiis kardeti toetada valesid jõude, jäeti aga toetamata need, kes oleks võinud sõjale kiire lahenduse tuua. Hoopis mõjule jäid need, kes arvasid, et Assad oleks ainus ja õige vastukaal terrorismile, ilmneb, et isegi USA-s ei usutud demokraatiasse. Niipea, kui Assad lõpetas avaliku keemiarelvade kasutamise, uinus Ameerika.
Iraagi ja Afganistani sõdadest väsinud USA tahtis puhkust, täna näeme aga tulemusi, kümne miljoni elanikuga kalifaat ajab oma verejanulisi juuri kõikjale Lõuna-Aasiast Lääne-Aafrikani välja. Assadi väed kaotasid islamiriigile esmalt Raqqa, nüüd ka Palmyra, ning Islamiriigi väed vaid tungivad peale. Just Assadi tahtmatus võimuriismeidki käest anda, ehk kodusõjale rahumeelset lahendust leida, on taganud selle, et ISIS-e vastu seisavad kurdide väed üksi.
Vene vägede sekkumise peamine eesmärk Süürias on veelgi enam kinnistada Assadi võimu, isegi kui selle tulemuseks on jätkuv arveteklaarimine igasuguse opositsiooniga. Türgi ei salli aga Süüria kurde. Neli ja pool aastat sõda, ligemale 330 000 hukkunut, neli miljonit sõjapõgenikku väljaspool Süüriat ja 7,6 miljonit riigis sees, Süüria sõjas pole sõjalist lahendust näha, rahuvahendajaid ka sealsete jõudude vahel sõelumas ei näe. Ford, kes ise oli suursaadikuks Süürias 2010-2014, ei tööta ka enam diplomaadina. Tema arvamusi lihtsalt ei kuulatud.
Ja tegelikult ongi USA relvaabi Süüria ülestõusnuile seni piirdunud vormilise umbes 15 padruniga kuus, pole ka selge, kui mitme võitleja kohta. Pole ime, et Vaba Süüria armee ridadest kostab vaid nurinat ameeriklaste aadressil. Liitlane nii ei käituks. Isegi nüüd, kui USA heidab varustust Süüria kurdidele, tagatakse vaid see, et sõda kestaks vaid islamiriigiga, Assad püsiks aga endiselt sadulas. Assadi-vastast võitlust pole USA toetanud millegi muu kui vaid sõnadega.
