Rängimaid katastroofe: kui 170 meetri kõrgune megatsunami rammis Roheneemesaari

Merepõhja-värinate sünnitatud rohkem kui saja meetri kõrguseid laineid nimetatakse õigusega megatsunamideks. Pärast seda kui osa Pico de Fogo vulkaanist Roheneemesaarte hulka kuuluval Fogo saarel rohkem kui 70 000 aastat tagasi merre kukkus, paiskus 170 meetri kõrgune laine lähedalasuva Santiago saare pihta, kus praegusel ajal elab rohkem kui veerand miljonit inimest.

Sellisele järeldusele jõudis praegu Bristoli ülikooli juures töötav Ricardo Ramalho koos New Yorgis tegutseva Columbia ülikooli töörühmaga, mille osutusel on vulkaan vahepealse aja jooksul saavutanud jälle katastroofi-eelsed mõõtmed ja võib peagi uuesti voogudesse variseda.

Teadlased lähevad isegi kaugemale, andes mõista, et me võime alahinnata sarnaseid riske teistel vulkaanilistel saartel.

Megatsunamideks loetakse sellised hiidlained, mille kõrgus tekkimispaigas ületab sada meetrit. Võrdluseks — Jaapani 2011. aasta Tohoku maavärin ei tekitanud kõrgemaid kui 40-meetriseid laineid, 2004. aasta India ookeani tsunami lained ei küündinud aga kõrgemale u 30 meetrist.

Megatsunamide tekkimise asjaolud on aga märksa haruldasemad sündmused kui noid hiljutisemaid tsunamisid tekitanud protsessid. Teoreetiliselt võib megatsunami vallandada suure koguse tahke materjali langemine ookeanisse: näiteks kosmosekivide allakukkumine, maalihked või vulkaaniliste saarte varisemine vette.

Selgeid tõendeid, mis kinnitaksid, et piisavalt suur ja äkiline vulkaaniline kollaps võib tõesti megatsunami tekitada, polnud seni aga leitud. Arvestades vulkaaniliste saarte ohtrust maailmas oleks siiski hea teada, kas kokkuvarisemine võib siiski olla nii äkiline, et tekitab tohutu hiidlaine.

Hoopis teise projekti kallal töötades pani Ramalho tähele, et Santiago saare maastikul leidub hulgaliselt suuri kivirahne, mille kõrgus küündib 220 meetrini ja mis asuvad rannajoonest kuni 650 meetri kaugusel. Mõned noist rahnudest kaaluvad rohkem kui 700 tonni ja koosnevad kivimitest, mis sarnanevad saare kaldajoonel leiduvatele kivimitele, mitte aga noorele vulkaanilisele maapinnale, millel need praegu paiknevad.

Rahnude kohta kogutud andmeid madalamatele kõrgustele ladestunud settekivimite karakteristikutega kõrvutades tuletas Ramalho töörühm ülihiidlaine kõrguse ja marsruudi ning katastroofi toimumise aja. Nii saadud tulemus klappis Pico de Fogo vulkaani osalise kokkuvarisemise daatumiga u 73 000 aastat tagasi. Töörühma hinnangul sattus vulkaani lagunemisel umbes 160 kuupkilomeetrit kivimeid korraga ookeani, mis tekitaski kuni 170 meetrit kõrge laine, mis kiirusega 55 kilomeetrit tunnis Santago saare rannale paiskus.

Taoline hüpotees seab kahtluse alla varasemad uuringud, mis on mõista andnud, et taolised varisemised toimuvad järkjärgulisemalt, tekitades märksa väiksemaid laineid pikema aja jooksul.