Projekt Habakuk: Winston Churchilli ülisalajane jääst lennukikandja jäi ehitamata
Geoffrey Pyke (1893-1948) oli Briti ajakirjanik ja leiutaja, kes paistis silma sensatsiooniliste ideedega, näiteks ettepanekuga ehitada sõjalaevu saepuru, tselluloosi ja jää baasil valmistatud betoonkõvast materjalist pükreedist. Näiteks hiigelsuur lennukikandja, mis oleks 610 meetrit pikk, 180 meetrit lai ja sisuliselt uppumatu. Midagi nii võimsat pole maailm tänaseni näinud. Praegu suurimad Nimitz-klassi superlennukikandjad on võrdluseks vaid 333 meetrit pikad.
Pükreet on jäätunud tahke materjal, mis koosneb 14 protsendist puidust (saepurust või tselluloosimassist) ja 86 protsendist jääst, ehk päris troopilistes vetes seda ujutama ei hakka. Kuid sellel on nii erakordsed omadused, mis ainult võimenduvad, mida külmem on vesi, et polaarvetes oleks tegemist olnud lausa betoonkõva materjaliga.
Legend räägib, et 1943. aastal Quebeci konverentsi ajal oli Mountbatten saabunud admiralide nõupidamisele, pannud maha kaks plokki - ühe jääst ja teise pükreedist, ning neid tulistanud. Jää purunes kohe, pükreedist plokist olevat aga kuul tagasi põrkunud, riivanud ühe USA admirali püksisäärt ja tabanud lage. Teine legend räägib, et Mountbatten olevat pükreedist ploki juba varem Churchillile saatnud, kes olevat seda oma soojas vannivees ujutanud ja saepurujääplokk ei sulanud ega sulanud. Mountbatten juhtis sel ajal Briti ettevalmistusi maandumisoperatsiooniks mandril.
Igatahes juba 1942. aastal oli Churchill pükreedist vaimustuses ja selle kohta on ka kirjalikud tõendid, nagu vahendab Spiegel. Ühele absurdseimale salaprojektile Teise maailmasõja ajal oli antud roheline tuli. Habakuk oli salajase programmi koodnimeks.
Jääst laeva oli katsetanud juba 1930. aastal sakslane Gerke von Waldenburg Zürichi järvel, kui aga midagi sarnast Briti admiraliteedile 1940. aastal esitleti, naerdi idee välja. 1940-1941 oli aga Briti mereväele kriitiline aeg, Prantsusmaa, Madalmaad, Taani ja Norra olid langenud Hitleri kontrolli alla, õhuväed pidasid Saksa lennukitega nn Britannia lahingut taevas, saksa allveelaevad suutsid aga meres Briti laevastikule korvamatut kahju tekitada. Ja merel kestsid kannatused edasi, kui ainuüksi novembris 1942 lasti põhja 134 Briti laeva. Sonaritega sudeti Saksa allveelaevu vaid vaevaliselt üles leida.
Kui jäine hiigellennukikandja oleks valmis saanud, oleks see mahutanud 200 Spitfire hävitajat ja 1500 mereväelast. Sõjas oleks see sisuliselt uppumatu laev aidanud näiteks Norrat tagasi vallutada. Pükreeti testiti igal moel, pannes kõrgemaid admirale vaimustuma, kuigi näiteks USA relvaarenduse juht Vannevar Bush oli skeptiline ja pidas pükreedist laeva ideed hulluseks. Terasega oli sel ajal aga kitsas käes ja igasugune alternatiiv kõlas teretulnuna. Pükreedist sõjalaeva projekti pandi magama kokku 80 miljonit dollarit, mis oli ikkagi pöörane summa.
Kuid 1943. aastal avas Portugal oma territooriumi liitlasvägede õhujõududele ja tähelepanu suundus soojematele vetele. Projekt Habakuk pandi detsembris 1943 kalevi alla. Valmis oli tehtud vaid 18 meetrit pikk laeva prototüüp Kanada Patricia järvel, mis paraku hiljem siiski sulas ära ja vajus järvepõhja.
Pyke'i suured ideed sellega ei lõppenud, nii jõudis ta veel sõja ajal Mountbattenile esitleda ideed tuuletunnelist, millega oleks võimalik lennutada langevarjudessant Birmast Hiina aladele. Kuid meest ei võetud enam tõsiselt, 1948. aastal tegi ta endale solvunult otsa peale unerohu üleannusega. "Maailm on kaotanud selle sajandi kõige originaalsema kuigi tunnustamata isikuse," kõlas Timesi nekroloog.
1985. aastal kaaluti pükreeti Norras Oslos kaiehitusmaterjalina, aga idee pandi jälle kalevi alla. 2011. aastal Viinis ehitati pükreedist aga jäämaja, mis aga kolm kuud hiljem sulama hakkas, mullu Soomes varises pükreetkuppel kokku aga kohe peale valmimist. Seda materjali tänaseni tõsiselt ei võeta.
