Surnud ring: Arktika sulamine avab tee laevadele, laevaliiklus sulatab jälle Arktikat

Sajandeid püüdsid laevnikud leida teed jäises loodeväilas Kanada põhjaserval, ka nn põhja meretee ehk kirdeväil Venemaa rannikut pidi oli kinni. Nüüd on suvel ja sügisel mõlemad laevadele läbitavad. Ja siit on kerkinud uus probleem. Kui me püüaks liustike sulamist peatada, peaks me igasuguse laevanduse sealt võimalikult kaugele peletama.

Põhja-Jäämerd katab tänaseni paks jääkoorik, mis on juba miljoneid aastaid vana jäänuk suurtest jääaegadest. Kuid selle all on piisavalt soojemat sooja vett, millest varem ei piisanud jääkooriku sulatamiseks, kuid niipea kui ka atmosfääri alumised kihid soojenema hakkasid, on probleem käega katsutav.

Nimelt tahaks hiinlased esimesel võimalusel oma meretransiidi sealt kaudu sõitma panna, sest põhjast jõuaks Euroopasse isegi kiiremini kui Suessi kaudu. Aga laevade sõukruvid ajaks vee segaseks, tuues põhjast just seda soojemat ja soolast vett pinnale, sulatades jääkoorikut veelgi enam.

Scrippsi okeanograafiainstituudi teadlased igatahes löövad häirekella, et laevaliiklus kiirendaks veelgi enam polaarjää sulamist ja tõstaks veelgi enam ka maailmamerede pinda. Juba praegu, kui merevett segab vaid tuul, on probleem Arktika sulamisega nähtav, laevaliikluse lahti minek seal tähendaks aga juba tõelist ohtu.

Kui aastakümneid tagasi ladusid Vene teadlased lauale üha pöörasemaid ideid, kuidas Põhja-Jäämeri üldse jäävabaks sulatada, siis ookeanide saareriigid on täna eriti suures paanikas merepinna tõusu pärast. Arktika sulamine pole enam eesmärk, vaid hoopis oht.

Põhjapooluse polaarjää katab kevadeti tavaliselt ligemale 12 miljonit ruutkilomeetrit, kuid augustis-septembris on sellest suur osa sulanud ja meri on laevatatav. On vaid aja küsimus, kui kogu põhjanaba võib lainetada sinise avarusena, on see siis aastal 2020 või millagi hiljem. Tänavuse aasta septembris katab jää Arktikas vaid 4,41 miljonit ruutkilomeetrit.