NASA esitles tõelist pommuudist. Leiti veenev tõend, et Marsil võib voolata vett

Mõistatus lahendatud, sellise pealkirja all otsustas USA kosmoseagentuur NASA täna ootamatult pressikonverentsi kokku kutsuda, pannes suure osa maailma meediast lihtsalt kukalt kratsima, teisi järjest sensatsioonilisi oletusi vorpima. Igatahes pidi teade puudutama suuremat avastust seoses Marsi uurimisega, juba pealkiri vihjab, et tegemist on mingi senise mõistatusega, millele nähtavasti nüüd lahendus leitud.

Sisuliselt võib juba praegu väita, et leiti tõendeid võimalikult voolavast veest Marsil, paraku ikka veel mitte voolavat vett. Kanjonid ja kraatriservad, millel praegu on jäätunud koorikud, näevad vähemalt soojemal ajal aastast ka voolavat vett, kinnitab hüdraatide - perkloraatide -leidmine Mars Reconnaissance Orbiteri võetud piltidel. Hüdraadid on keemilised ühendid, mille koostisse kuulub vee molekul või molekulid, näiteks kristallvett sisaldavad soolad ja nende tekkimisel on sulanud vesi seega vajalik.

Veevoolused võivad olla ka sadu meetreid pikad, kuid enamasti nad jäätuvad juba üsna ruttu, Marsi sügise saabudes. Kuna vesi saab voolata küll vaid kõige soojemal ajal aastast, siis voolavat vett ennast veel pildile pole saadud. Voolused saavad tekkida alles siis, kui temperatuur on kerkinud üle miinus 23 kraadi. Marsil on varem ka nähtud lumesadu, aga mitte veel vihmasadu.

Avastus publitseeriti tänases väljaandes Nature Geoscience, autoriks Nepali päritoluga astonoom Lujendra Ojha.

Mingi ettekujutuse annab küll pressikonverentsile kutsutud isikute nimekiri:

• Jim Green on NASA peakorteri planetaarteaduse valdkonna direktor.
• Michael Meyer on samas Marsi uurimisprogrammi juhtiv teadlane.
• Lujendra Ojha töötab Atlantas Georgia tehnoloogiainstituudis.
• Mary Beth Wilhelm töötab Californias NASA Amesi uurimiskeskuses ja ühtlasi samas Georgia tehnoloogiainstituudis.
• Alfred McEwen on aga HiRISE teadusinstrumendi peamine analüüsija Tucsonis Arizona ülikoolis.

Viimase kohalolek viitas sellele, millise seadmega on uus avastus tehtud. HiRISE on kaamera Marsi orbiidil tiirleva satelliidi Mars Reconnaissance Orbiter pardal ja selle jälgimisega tegeleb tõesti Arizona ülikool.

Nepali päritoluga Ojha, kes alles ise kraadiõppur Atlantas, teatas juba 2011, et on kogemata avastanud võimalikke soolase vee vooluseid Marsil, nimelt soojemate ilmadega. Wilhelm ja Ojha on saanud ka ühise stipendiumi, mis kinnitaks, et nad töötavad koos ja on ilmselt saanud siis avastusele ka kinnituse NASA poolt.

Juba varasemast on teada, et Marsil vett on, nimelt on Marsi poolustel samasugused jääkoorikud, kui Maalgi, ja need sisaldavad nii jäätunud vett kui ka jäätunud süsihappegaasi.

Oletused, et Marsil on olnud kunagi lausa vett täis ookeanid, enam kui 137 meetrise sügavusega, tuginevad just Marsi põhjapooluse polaarjää mõõtmisele. Marsi polaarjää sisaldab kaheksa korda rohkem deuteeriumi ehk rasket vesinikku kui Maa polaarjää. See kinnitaks, et Marss on kaotanud 6,5 korda rohkem vett, kui praegu jäätunud. Kui selline veekogus laiali laotada, oleks ligemale 20 protsenti Marsist olnud kaetud kilomeetrisügavuste ookeanidega.

Isegi, kui leitakse voolavat vett Marsil, mis on küll enamiku ajast liiga külm planeet jää sulamiseks, aga suvel on vedel vesi siiski võimalik, ei tähenda see veel lahendust suurimale mõistatusele Marsil: kas seal on kunagi olnud elu. Orbiidilt elu ka naljalt ei avasta, selleks oleks vaja ikkagi uut panust planeedi pinnal liikuvatelt kulguritelt.