Väike võrdlus: miks USA politseinikud kergekäeliselt tulistama kipuvad
USA pole just kõige vägivaldsem riik maailmas, kuigi aastas mõrvatakse seal enam kui 14 000 inimest, number, millega jäädakse kaugele maha Brasiilia 50 000, India 43 000 ja Mehhiko 26 000 mõrvast. Venemaal ja Hiinas mõrvatakse aastas umbes 13 000 inimest.
Teisalt, 88,8 käsirelva saja elaniku kohta asetab USA aga maailmas ülekaalukale esikohale relvastatud kodanike osas. Kui ka politseinik satub tulevahetusse, on selles enamasti mitu relvastatud osapoolt.
2,3 miljonit vangi trellide taga ja 3,9 miljonit tingimisi vabadusse lastut tõstab riigi selgelt ka kriminaalsuselt maailmas esikohale. Metsik Lääs terminina on jäänud kaugesse minevikku, aga kuritegevust riigis jätkub, seda enam, et omad "filiaalid" on riigis ka kõikidel Ladina-Ameerika kartellidel ja rühmitustel. Colombia ja Mehhiko narkosõdu on juba aastaid peetud ka ka USA tänavail.
Sellises keskkonnas peab paraku tegutsema ka USA politsei. Hoidma ära kuritegusid, vahistama kurjategijaid, tagama avalikku korda riigis, kus pea igaühel on kodus relv. 1,3 miljonit politseinikku jätab USA maha vaid miljardiriikidest Hiinast ja Indiast (mõlemas 1,6 miljonit politseinikku).
Relvakandmine on riigis kodanikuõigus, mida kaitseb spetsiaalne põhiseaduse täiendus, enamik elanikest kasutab relva vaid enesekaitseks, kuid on ilmselge, et lugematud narko- ja noortejõugud, isehakanud röövlid ja mõrvarid on valmis kasutama relva ka rünnates.
Ja kes nendega ikka vastakuti satub, kui mitte politsei. Mõistagi relvastatud politsei. Kuid ka tavalised kodanikud kaitsevad end relvaga.
On võimatu väita, et USA politsei tervikuna oleks rassistlik. Kuritegevus paistab ka tegelikult olevat levinum just etniliste vähemuste seas. Ka pole näha, et politsei rakendaks sihilikku kampaaniat kuritegevuse vähendamiseks kahtlusalusi järjest tappes.
Kuid pea igapäevane hirm iga politseiniku jaoks on sattuda tänaval vastakuti kodanikuga, kellel on käes relv ja kes ei kõhkle seda ka mundrikandja vastu kasutamast. Mõnel päeval on hirm liialdatud, teisel päeval saab politsei aga kuuli.
Aastas satub keskmiselt tulevahetusse ligi 60 000 politseinikku, kellest enam kui 15 000 saab haavata ja keskmiselt 151 politseinikku aastas surma. Siin ei tasu just tingimata vaid politseinikke liigses jõukasutuses süüdistada, kuritegelik maailm lihtsalt peab end karistamatuks ja tegemist on ka avaliku sõjaga riigi ja kurjategijate vahel.
Mõni kodanikuliikumine teeb süütutest tulistamisohvritest skandaale, teisalt kutsuvad ka "politsei brutaalsuse vastased" rühmitused ise esile massirahutusi, ometi on endiselt kõige suuremas ohus just politseinikud ise. Pole eriti imeks panna, kui hirmunud politseinik näeb ohtu seal, kus seda (seekord) ei ole.
Ehk, kui sa ei taha, et politseinik sind tulistaks, on targem mitte vehkida avalikult relvataoliste esemetega, isegi siis, kui selleks on vaid revolvrit jäljendav käsi.
Siin toimuv on aga juba pigem müstika:
Kui vaadata statistikat aastas hukkunud politseinike kohta USA-s, siis võib märkida, et kuni USA kodusõjani (1861-1865) oli politseiniku tapmine pigem ebatavaline juhtum (alla kümne juhtumi aastas). Siis läksid pinged aga üles ning hukkus paarkümmend politseinikku (šerifi või abišerifi) aastas, isegi nn Metsiku Lääne hiilgeajal.
Järgmised politseinike hukkumise rekordid olid seotud majanduskriisidega või nende järellainetustega: 1878, 1885, 1888, 1890, 1892, 1900, 1902, 1907. Tööta jäänud kodanikud libisesid kergemini kuritegelikule teele, politseinikke arvu ka suurendati järjest. Saja hukkunud politseiniku piir saavutati esmakordselt 1908, 200-ni jõuti 1919, tänaseni kehtivaks rekordiks on Suure Depressiooni ehk üleilmse majanduskriisi aegne 1930. aasta 301 hukkunud politseinikku.
Kuni Teise maailmasõjani vähenes hukkunud politseinike arv iga aastaga, 1944. aastal hukkus vaid 91 politseinikku. Seda miinimumi pole siiani korrata suudetud, hoopis näeme, et 1970. aastatel kasvas hukkunud politseinike arv jälle üle 200 (tipuks 1974. aasta 280) ja püsis tipptasemel 1980. aastateni välja. Uuemal ajal on nähtud jälle rahunemist, ning 2013. aasta 107 hukkunut on märgatav edu. Patriot Acti kehtestamine 2001. aasta lõpus, mis suurendas järsult politseinike õigusi, on järgmistel aastatel igatahes politseinike jaoks fataalse lõpuga intsidente vähendanud.
Samas on politseiniku relvast surma saanud kodanike arv, ligemale 930 aastas (mõned hinnangud asetavad numbri ka üle 1400), ikka dramaatiliselt suur. Aastail 2005-2015 on mõrva, tapmise või tapmiskatse eest kohtu alla antud 54 politseinikku. Paistab tõesti, et politseinikele antakse kergekäeline tulistamine liiga kergekäeliselt andeks.
Tapmised taseriga on aga pigem kurioosumid, see relv ju leiutati nimelt selleks, et inimest oleks võimalik vahistamisel maha võtta ilma, et teda tapma peaks.
